Kaose eest rahamaailmas pole pääsu (II)

 (56)
Kaose eest rahamaailmas pole pääsu (II)
---

Vaadates majandust ja eriti finantsmaailma, on praegu selgelt näha, mismoodi süsteem ei suuda enam olukorraga toime tulla.

Enneolematus ulatuses tehakse tulevikutehinguid. Maa iga elaniku kohta olevat neid igal ajahetkel üleval rohkem kui miljoni krooni ulatuses. Seda nii iga imiku, paapualase kui pügmee kohta.

Tehingu kõik osalised on veendunud, et süsteem toimib häireteta ja kui tekib mingi probleem, on olemas kohus, mis temale kuuluva raha ja varanduse välja mõistab ja tagasi annab.

Praegu süsteem toimibki edukalt, aga kui meenutada ajalugu, oli 17. sajandil olukord, kus Hollandi tulbimaania ajal sõlmiti enneolematus ulatuses tulevikutehinguid tulbiseemnete ostmiseks ja müümiseks. Kui aga hinnad langesid ja müüjad tahtsid ostjalt seemne eest kokku lepitud miljonit dollarit saada, keeldusid ostjad seda maksmast. Loomulikult pöörduti kohtu poole ja kohtuvõim asus väärikalt probleemi lahendama. Küllap oleks ta üksiku juhtumi ära lahendanud, kui nende juhtumite arv poleks ületanud kohtu töövõimet.

Kõigi täitmata tehingute läbitöötamine oleks võtnud kohtul aastasadu. Seejärel suunas kohus probleemi riigi parlamendile, kes samuti midagi ei otsustanud, veeretades palli kohtutele tagasi. Nii see pall käis paar korda, kuni võeti vastu saalomonlik otsus: kõik tulevikutehingud tunnistati kehtetuks.

Sellest ajast on finantssüsteem kõvasti arenenud. Praegu suudetakse sekundis teha tuhandeid tehinguid, mis siiani kõik saavad täpselt täidetud. Loodetavasti samasugust jama ei juhtu, aga mul on väga raske uskuda, et praegune õiguskaitsesüsteem suudaks mingi tõsisema probleemi korral läbi hekseldada ja tagada kõigi finantskohustuste täitmise. Teatavasti on praegune finantssüsteem eelkõige biti- ja arvutipõhine, materiaalse väärtuse kandjata.

Meie aja ohud

Meie ühiskonnal on veel läbi käimata 21. sajandi suurim terroriakt, see on tuumapomm suurlinnas. Aga näiteks tuumapommi lõhkamisel atmosfääris tekib gammaimpulss, mis lööb välja kõik töötavad arvutikiibid. Siinjuures on turvaline mõelda, et kõik andmed on kuhugi topelt salvestatud, ja kõik läheb samamoodi edasi. Aga kas läheb? Kas kogu info taastamine on võimalik? Mina kahtlen selles natuke.

Maailma rahandussüsteem allub nii nagu kõik teisedki avatud süsteemid kaose teooriale. Ja arenguliseks hüppeks on vaja kaost, millest siis koorub välja kord. Tundub, et kaos läheneb, sest süsteemi sisendid hakkavad süsteemi viima läveni, kus ta ei suuda enam keskkonda piisavalt entroopiast eraldada.

Entroopiaks saab siin pidada kahjumeid, mis praegusel hetkel suurenevad. Liigseid tehinguid ja riske ehk ülisuuri süsteemisisendeid ei ole tasakaalustatud õigeaegsete kahjumite vastu võtmise ja maha kandmisega ning need hakkavad nüüd kuhjuma.

Teatavasti on normaalse majanduse juures tavaline, et tehakse valesid otsuseid või toodetakse praaki. Kuid erinevalt ehitusest või transpordist, kus praak on kohe näha ja vajab parandamist, on panganduses võimalik valesid otsuseid ja kahjumeid varjata bilansilistesse näitajatesse loominguliselt, et mitte öelda kuritegelikult suhtudes. Kahjumiga tegevusi kajastatakse soetusmaksumustes, hinnangulistes maksumustes või mõne valemi järgi, mille sisu ei tea keegi. Nii ongi praeguseks hetkeks pankadesse kogunenud luukeresid, mille välja tulemist ei taha keegi, ja süsteemi üritatakse nii palju kui võimalik lappida.

Kaose eest maailma rahanduses ei ole pääsu

Suure tõenäosusega pühib see kaos ära peaaegu kogu elektroonilise raha ja maailm saab võimaluse üles ehitada uus ning parem finantssüsteem. Praegune elektroonilise rahanduse katse on ju alles esimene. Kui vaadata raha ajalugu, on tehtud palju ebaõnnestunud katseid mitte millestki raha teha. Siia kuuluvad nii alkeemikud, kes kulda tegid, kui valitsused, kes käibel olevad mündid üles sulatasid, sinna poole vähem hõbedat panid ja siis uuesti käibele lasid, eeldades, et nüüd on nad poole rikkamad.

Ka kogu paberraha ilma ühegi erandita on pikemas ajaloolises perspektiivis muutunud makulatuuriks. Euro, jüaan ja kroon pole siin mingid erandid. Dollari hävingus ei kahtle varsti enam keegi.

Elektroonilise raha krahhi ei ole inimkond seni veel kogenud ja arvatavasti saab see olema oma ulatuselt mastaapsem ja hävitavam kui ükski rahanduskriis varasemas ajaloos. Praegu on ligi 96 protsenti maailma rahast pankades elektroonilisel kujul ilma tema tegeliku väärtuse kandjata.

Praegune süsteem püsib ainult usaldusel, ja kui ühel hetkel pangakontode omanikud tahaksid oma raha paberrahana kätte saada, ei ole see mitte kuidagi võimalik. Süsteem on üles ehitatud sellele, et kunagi ei tule kõik inimesed korraga oma raha nõudma. See on aga vale, masside liikuma panekuks piisab ainult 5 protsendi inimeste koordineeritud tegevusest, et ülejäänud 95 protsenti sellele järgneksid.

Kui kõrvale jätta filmidest tuntud pildid läinud sajandi 30. aastate Euroopast ja Ameerikast, kus tuhanded inimesed nõudsid pankade juures oma raha tagasi, võib praegu meenutada Northern Rocki panka Inglismaal, kus ühe päevaga tekkisid kilomeetritepikkused sabad raha kätte saamiseks. Tookordne kriis õnneks üle maailma ei laienenud, aga mis siis, kui samasugused sabad tekivad korraga kümnes pangas ja kümnes riigis? Siis tuuakse korratuste vältimiseks tänavatele politsei, pangad suletakse ühiskonna huvides, kuid ega see anna inimestele nende raha tagasi.

Viga: inimesed ei erista tegelikku rikkust virtuaalsest rikkusest

Tegelik rikkus on asjad: autod, majad, söök jne. See, mida tarbime. Siis on virtuaalrikkus: raha, pangakontodel olevad aktsiad ja väärtpaberid. Virtuaalrikkuse omadus on see, et teataval ajaperioodil, mis võib olla päris pikk, on seda võimalik vahetada päris rikkuse vastu. Lähete poodi ja raha eest saab osta nii süüa kui autosid. Virtuaalrikkusel on veel üks huvitav omadus — teda tekib nagu iseenesest kusagilt juurde. Omades aktsiaid, tundub, et nende kurss tõuseb, neid saab vahetada ümber raha vastu ja selle eest osta päris asju. See omadus meelitab inimesi pidama virtuaalrikkust isegi suuremaks rikkuseks kui päris rikkust. Ise nad ütlevad, et päris rikkus ju ei kasva, aga pangas olev raha toodab juurde. Inimesed aga ei esita küsimust, kust tuleb see raha juurde pangahoiusele ja kas selle võrra suureneb päris rikkuse osa maailmas. Vastus on muidugi „ei“.

Kui aktsia kurss tõuseb kaks korda, saab miljoni krooni hinnaga aktsiate omanik küll osta poest kahe miljoni eest, kuid tegelikkuses tuleb see ülejäänud inimeste ostujõu languse arvelt. Et see kahjum jaguneb miljonite inimeste peale, ei ole see algul märgatav.

Praegune süsteem toob eelise mõnele nn „kavalale“ tüübile, kuid on pikaajaliselt hävitav kõigi jaoks. Ka need, kes selle pealt algul suurt kasu saavad, peavad lõppkokkuvõttes elatustaseme languse all kannatama.

Esimesi kordi mõtlesin sellele seoses valuutavahetusega, kui jälgisin valuutaturul toimuvaid muutusi. Minu küsimus oli lihtne: kui kurss tõuseb ja mina saan selle pealt kasu, kes on sel hetkel kahju saaja? Ei ole ju võimalik, et mitte millestki tekib midagi, et rikkus tekib iseenesest. Ja siis sain aru, et kui euro tõuseb dollari suhtes, on võitjad kõik maailma euroomanikud ja kaotajad kõik maailma dollariomanikud, sest nemad saavad oma raha eest järjest vähem osta. Kui ma selle peale esimesi kordi mõtlesin, oli maailm tunduvalt stabiilsem kui praegu ja dollar oli kõige püsivam valuuta. Tänapäeval on käibele lastud meeletud dollarikogused, mis ongi põhjustanud selle, et dollar kaotab järjest oma väärtust. Ja seda protsessi minu arvates enam peatada ei saa. Dollar läheb paratamatult kollapsisse, tekib täielik kaos koos hoiuste ja säästude hävimisega. Heal juhul kasvab sellest kaosest välja uus kord, parem ja kõrgem kui praegune.

Kaose ja korra teooria üks omadus on see, et mitte kunagi ei tea me, milline on uue, kõrgema tasandi uus süsteem. See on tihti täielikus vastuolus eelnevaga. Juba Hegel rääkis arengu puhul varasemate staadiumide eitamisest ja seejärel spiraalsest arengust, kus eitatakse eitust.

Ükski staadium ei taha järgnevast midagi teada, samal ajal suudab järgnev staadium täiesti uuel tasandil ära lahendada eelmise staadiumi probleemid. Siis jõuab mingil hetkel süsteem jälle kriisini ja taas eitatakse eelnevat ning ollakse väliselt samasugune üle-eelmise staadiumiga, kuid nüüd juba uuel, kõrgemal tasandil.

Nii et dollari kokkukukkumisele järgneb tõenäoliselt uuem ja parem süsteem. Vastavalt Hegeli eitamise seadusele võiks sellel olla kullastandardil põhinev raha, sest kullastandardit on nüüd alates 1971. aastast juba piisavalt eitatud.

Alar Tamming on AS Tavid nõukogu esimees.

(Artikkel ilmub koostöös Pärnu Postimehega.)

Loo esimene osa ilmus Majandus, kaoseteooria ja rahanduskriis I Fortes 23.10.2008.