Kanep: Hollandi perspektiiv
Enne rokkfestivali, mis mind Hollandisse meelitas, sattusin üle kümne aasta korraks Amsterdami ning võin kinnitada, et pealtnäha on asjad liikunud paremuse suunas — hämaraid mehi, kes hõlma alt kangeid ja keelatud uimasteid pakuvad, on jäänud väga palju vähemaks; bordellide rajoonis annavad joobnud poissmeeste ja looma näoga turvade asemel tooni uudishimulikud Saksa pensionärid.
Ometi triivib riik ettevaatlikult kuid üsna kindlalt rangema kontrolli suunas: Rotterdamis suletakse 2009. aastaks ligi pooled kanepikohvikud, kuna need asuvad mõnele koolile lähemal kui 200 meetrit. Spetsiaalkohvikuid on kinni pandud mujalgi. Võib arvata, et tänavu suvel Hollandis jõustuv avalikes ruumides suitsetamise keeld kujuneb järjekordseks hoovaks, mille abil kanepikohvikuile koht kätte näidata.
Õnneliku juhuse läbi pääsen öömajale Eesti fotograafi juurde, kellel on Amsterdami äärelinna skvotis täitsa viisakas pind. Arenduskõlbmatuks tunnistatud piirkonnas, radarimastide varjus tegutseb juba 20 aastat omaniku poolt maha jäetud hoonesse rajatud kommuun, mille serva, kombineeritud vagunelamusse on end sisse seadnud kunstnik-muusik Gabriel (37), kes hoolimata Hollandi kodakondsuse puudumisest on selles riigis veetnud ja sealset uimastikasutust lähedalt kogenud juba 20 aastat. Gabrieli eluaseme ümber kasvab mitu inimesest tublisti kõrgemat kanepipõõsast. “Isiklikuks tarbeks,” muigab Gabriel. “Kui vahel midagi üle jääb, jagan seda sõpradega, aga see pole äri, millega end elatan.”
Eeskujuks teistele?
“Hollandi uimastipoliitika peaks olema eeskujuks kõikidele riikidele!” vastab Gabriel innukalt, kui küsin, kas tema meelest on siin seadustega asjad korras. “Aastakümnete eest valitud tee oli õige; kahjuks hakkab Holland järele andma Ameerika ja Euroopa survele ning võtma omaks nende uimasteid demoniseerivat suhtumist. Ometi jääb tõigaks, et siin on saavutatud kõige paremaid tulemusi võitluses igasuguste uimastite ja nende tarvitamise tagajärgedega. Siinsed vähesed heroiininarkarid ei kipu kriminaalseks; isegi kanepit suitsetavad hollandlased vähem ja vastutustundlikumalt kui noored USAs või mujal.”
Hollandlane Walter (39), kellega vestlen kaks päeva hiljem festivalil, roosilist arvamust ei jaga. “Meie uimastipoliitika on läbi kukkunud,” arvab punetava näoga Walter ja rüüpab klaasist pika sõõmu õlut. “Utoopilisest unistusest on saanud karm kuritegelik argipäev. Amsterdami tänavail tapavad gängiliikmed üksteist tulirelvadest — võideldakse õiguse üle varustada hašišiga üht või teist piirkonda või kohvikut.”
Isikuvabadus versus riiklik kontroll
Hollandis on nii liberaalide kui kristlike konservatiivide hulgas maad võtmas suhtumine, mille kohaselt kohvikuis müüdavat kanepit peaks kasvatama ja kõiki selle saaduseid tootma Hollandis, mis lahutaks sealse kanepiäri rahvusvahelisest kuritegevusest, tooks riigile rohkem makse ja võimaldaks suuremat ametlikku kontrolli kauba kvaliteedi ja turu üle. “Praegune süsteem töötab piisavalt hästi ning mina isiklikult ei pea arukaks seda muuta,” teatab Gabriel. “Kuni kanepikohvikud maksavad makse ja peavad korralikult raamatuid, ei ole nad kohustatud aru andma, kust müüdav kanep ja hašiš pärinevad. Põllumehe jaoks on see imeline võimalus kasvatada sõna otseses mõttes kulda. Kuni keegi viga ei saa, on kõik korras.”
Ka Walter ei näe olemasolevale süsteemile alternatiivi: “Üks põhjuseid, miks kanep omal ajal dekriminaliseeriti, oli püüd riigi kontrolli eraisiku üle vähendada. Olemasoleva, isevoolava süsteemi muutmine lõhuks selle ideelised alused. Uimastid olid, on ja jäävad, selle vastu ei saa ning pole mõtet otseselt võidelda, sest riigil pole mõistlik oma kodanikega sõdida — aga ega see pole ka õige, et riik ise kodanikke narkootikumidega varustab.”
Kangem kanep: õnnistus või needus?
Sordiaretuse, täiustatud mehaanilise ekstraheerimise meetodite ja kuuldavasti juba ka lausa geenitehnoloogia abil on võimalik saada looduslikuga võrreldes kuni kümnetes kordades kangemat kanepit. Kas see pole probleem? “Meditsiiniliseks otstarbeks aretatud valuvaigistavad sordid peavadki olema tugeva mõjuga,” arvab Gabriel. “Kangemat kraami peab ka vähem suitsetama, mis säästab kopse. Kuna esimene kanepikogemus kangest õiest kipub olema väga võimas ja mitte tingimata meeldiv, jääb see tänapäeval paljudele noortele ka viimaseks korraks. Suur sordivalik võimaldab aga neil, kellele kanged sordid ei meeldi, kasvatada-tarvitada midagi leebemat. Mida legaalsem on kanep, seda rohkem saad nõuda just sulle sobivat.”
Walteri arvamus on risti vastupidine: “Meditsiiniline kanep on üks asi; seda saab ainult arsti retseptiga ja täpselt konkreetse vaevuse vastu. Fakt on aga, et kange kanep jõuab ka tänavale, ja see pole enam hea.” Walter tunnistab, et on pärast 16. eluaastat palju kanepit suitsetanud, kuid ei tarvita seda enam juba ligi kümme aastat. “Alguses tundus küll, et kanep suurendab loovust, aga ühel hetkel mõistsin, et ma ei tee selle loovusega midagi, lihtsalt lösutan diivanil ja vahin telekat. Viimaks muutusin närviliseks, kahtlustavaks ja võisin isegi vägivaldseks minna, kui mulle tundus, et keegi selja taga näpuga näitab või sosistab,” räägib ta. “Nüüd piirdun õlle ja tubakaga ja olen eluga rahul. Kellele sobib, suitsetagu kanepit, aga kindlasti ei sobi see kõigile.” Mõned uurimused seostavad ohtrat kanepitarvitamist õrnas eas hiljem ilmnevate vaimuhaigustega; Walter usub, et tema probleemid kanepitarvitamisel tulenesid selle liigsest kangusest.
“Mina alustasin vara, 14-aastaselt,” tunnistab Gabriel. “Tihti või palju me tollal suitsetada ei saanud, sest kraam oli kallis ja defitsiitne. Tänapäeva noored suitsetavad korraga rohkem, tihemini ja kangemat kraami kui meie omal ajal. Usun siiski, et suurem osa neist, kel seepeale psühhootiline episood tekib, oskab edaspidi kanepit vältida.” Küsimuse peale, kas enam kui 20 aastase kanepikogemuse vältel on Gabriel isiklikult mõnele kanepipsühhoosi ilmingule tunnistajaks olnud, jääb boheemlane mõttesse ning meenutab viimaks kümne aasta tagusel Ukraina-reisil proovitud kohalikku hašišit, mis näinud imelik välja ja teinud väga pilve. “Tüdrukul, kellega ma koos reisisin, tekkisid krambid, aga need läksid veerand tunniga üle. Ma arvan, et kohalikud panid talle hoopis midagi joogi sisse, sest see oli rohkem füüsiline kui vaimne reaktsioon. Küll olen kuulnud üht hollandlast teatamas, et ta ei suitseta õit, kuna see tekitab tal paranoiat, ja piirdub seepärast ainult hašišiga.”
Lünklik propaganda
Kirjeldan mõlemale mehele Eestis läbi viidud kanepivastast kampaaniat “Kanep tõmbab sind”, tõlgin lõike narko.ee häälekandjast “Narko Hääl” ja selgitan, et Eestis on lisaks kanepi kasvatamisele, müümisele, ostmisele ja omamisele seadusega keelatud ka tarvitamine. “Minu meelest on inimeste vangistamine kanepi suitsetamise eest inimsusevastane kuritegu; see on kindlasti vale tee,” leiab Gabriel. “Ainus vähegi tõhus meede kõikide, nii seaduslike kui keelatud mõnuainete vastu on haridus. Laske käia ja rääkige koolilastele, et kanep teeb lolliks — see on lihtsalt üks arvamus. Paljud saavad varem või hiljem niikuinii ise teada, kas neile luisati või ei.”
Walter vangutab narko.ee materjalide peale nukralt pead. “See on ju ilmselgelt kallutatud jutt. Miks nad udutavad? Rääkida tuleks konkreetsetest juhtumitest!” Walteril on hirmsaid lugusid hulgi varuks — küll kanepipsühhoosis sooritatud mõrvadest, küll kuumapuhuriga kanepit suitsetanud Poola ehitajatest, kellel kopsud sisse langesid. Walter on nördinud, et sellised lood harva lehte jõuavad. “Enamasti leitakse raskendavaid asjaolusid nagu alkohol või muud uimastid, aga kes ütleb, et just kanep polnud kriitiline tegur?”
Nii skeptik Walter kui optimist Gabriel on aga ühel nõul, et ohtude kahandamine aitab narkokatku ohjeldada edukamalt kui karistamine. Kummagi suhteliselt vabameelses tutvusringkonnas pole väidetavalt inimesi, kes oleksid kanepilt üle läinud rasketele uimastitele.
Huvitaval kombel leiavad mõlemad — üks alkoholi osas marukarsklane, teine veendunud õllesõber —, et alkohol on alaealistele liiga kergesti kättesaadav. Samuti peavad mõlemad EL-i poolseks ahistamiseks ja inimõiguste piiramiseks suvel jõustuvat avalikes ruumides suitsetamise keeldu.
Mis aga mõlema mehe jutus korduvalt rõhutamist leiab, on tõdemus, et Hollandi uimastipoliitiline platvorm on (hoolimata reservatsioonidest) toimivam ja perspektiivikam kui keelustamine. Võib-olla oleks Eesti poliitikuil, kel huvi käppa riigitüüril hoida ka siis, kui valimisikka jõuavad need, kes täna enne koolilõpudiskot viina asemel kanepiga tutvust teevad, aeg end kurssi viia sellega, mis toimub kanepi juriidilise positsiooniga Saksamaal, Tšehhis või Suurbritannias.
Ametliku statistika andmeil oli 15–16-aastastest Eesti noortest mulluse seisuga kanepit proovinud 27%; arvata võib, et tegelik number on märksa suurem. Igal juhul on kanep levinuim illegaalne mõnuaine, mis tähendab, et Eestis on sirgumas põlvkond, kelle esimest uimastikogemust ei kujunda enam riiklikult reguleeritud ja raskesti kättesaadav tubakas või alkohol, vaid kontrollimatult leviv ja lastenigi hõlpsamini jõudev kanep või selle saadused.
Aruannet kanepiteemalistest vestlustest kahe üsna markantse britiga saate lugeda nädala pärast.
