Kalade muistne väljasuremine sillutas teed inimese tekkele?
Kui väljasuremislainet poleks olnud, ei oleks inimesed ja nende eellased pruukinud üldse areneda. Või oleksid võinud areneda väga teistmoodi.
Eksperdid usuvad, et kõigi kaasaegsete imetajate, lindude ja roomajate ühised jooned — nagu viieharulised jäsemed — kerkisid esile koos massilisele väljasuremisele järgnenud uue elulainega.
„Pihta said kõik, väljasuremine oli ülemaailmne,” ütleb Chicago ülikooli uurija Lauren Sallan. „See pani selgroogsete mitmekesistumise protsessi kõigis keskkondades, nii mage- kui merevees, algusest peale uuesti käima, andes tulemuseks täiesti erineva maailma.”
416 miljoni kuni 359 miljoni aasta tagust Devoni ajastut tuntakse üldiselt kalade ajastuna. Ookeane, jõgesid ja järvi täitsid mitmesugused liigid, millest enamik ei sarnanenud ühelegi tänapäevasele liigile.
Veevallas valitsesid soomustatud rüükalad, nagu koletislik üheksa meetri pikkune Dunkeosteus, ning tänapäevastele kopskaladele sarnanevad sagaruimsed kalad. Kiiruimsed kalad, haid ja neljajäsemelised vee-elukad olid vähemuses.
Pilt muutus aga järsult pärast traumaatilist Hangenbergi väljasuremist. „Devoni ajastu lõpus oli mingisugune kitsaskoht,” selgitab Chicago ülikooli professor Michael Coates. „Roll oleks nagu säilinud, aga mängus osalejad muutunud: osatäitjaskonna koosseis on dramaatilisel muutunud. Juhtus midagi, mis pühkis tahvli peaaegu puhtaks. Neist üksikutest irdujatest, kellel õnnestus püsima jääda, hargnes käputäis omakorda rabaval määral.”
Teadlaste sõnul on uued kivistiseleiud ja analüütilised tehnikad andnud aimu Hangenbergi katastroofi täielikust mõjust. Vastavasisuline uurimus avaldati ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences.
Massilise väljasuremise käivitanud tegur on seni jäänud lahendamata mõistatuseks. Teised teadlased on leidnud asitõendeid, mille kohaselt Devoni ajastu lõpus leidis aset ulatuslik liustike moodustumise protsess, mis võis suuresti mõjutada merepinna taset.
Esimeste metsalaadsete keskkondade esiletõus võis samuti tekitada elule katastroofiliste tagajärgedega muudatusi atmosfääris.
„Tegemist on pöördelise sündmusega, mis pani aluse selgroogsete bioloogilisele mitmekesisusele sellisel kujul, nagu me seda praegu tunneme,” ütleb Coates. „Alles nüüd oleme hakanud seda olulist sündmust elu ja planeedi ajaloo raamistikku paigutama; varem polnud see võimalik.”
