Kaasaegne suusk - kõrgtehnoloogiline ime
Igal firmal on patenteeritud saladused, mistõttu suusa täpset ehitust ja materjalide koostist teab vaid valitud seltskond. Maailmale poetatakse pealiskaudseid kilde. Näiteks kinnitab Fischer, et hiljuti loodud Air Core, on kõigi aegade edukaim suusasisu ajaloos.
Reklaamvoldikul kinnitatakse, et «Kahesuunalise Air Core’ tehnoloogia – mitmeteljeline süsinikkiud võimaldab vähendada suusa kaalu alla 500 grammi – juured ulatuvad lennutööstuse sügavustesse. Tänu high-tech-materjalidele ning süsinik- ja komposiittehnoloogiatele on saavutatud harukordne väändejäikus ja murdumisele vastupidavus, mis võimaldavad suunata kogu energia suusa alla rajale. Carbon Tip & Tail (nii suusa esi- kui tagaosa on puhtast süsinikust) tagavad selle, et massiinerts on eriliselt väike. 3D-geomeetria ja kaks ülekande-booster’it jagavad tõukejõu ühtlaselt kogu pidamisalale.»
Suusapõhjad, mis valmistatakse erinevate ilmastikutingimuste jaoks, on omaette teadussaavutus. Taaskord on igal suusafirmal oma tehnoloogia ja imematerjalid, mis peaksid tagama ideaalilähedase libisemise iga ilmaga.
«Põhi on kõrgmolekulaarsest ja kõvast polüetüleenist, valmistatud niinimetatud sintramismeetodil. Selleks sulatatakse ja pressitakse kõrgel survel PE-graanulid tordipõhjakujuliseks kettaks, millest hiljem lõigatakse treipingis valmis põhjalint. Protsess võimaldab kasutada lisaaineid, grafiiti ja ka fluori, et saavutada paremaid libisemisomadusi. Põhi on väga poorne, mis tagab libisemisparafiini hea imendumise ja püsivuse.»
Erinevate ilmastikutingimuste jaoks on erineva konstruktsiooniga suusad. Näiteks külma ilma puhul peab surveala ehk suusa kontaktpind, mis lumega kokku puutub, olema võimalikult pikk, sest nii tekib suurema hõõrdumise tagajärjel paremini veekiht, mis suusa libisema paneb. Tippfirmade võistlussuuskade põhja esiosas paiknevad elastomeerid aitavad väga kuivades tingimustes kaasa lumekristallide sulamisele veeosakesteks, mis suurendab oluliselt suusa kiirust.
Loomulikult on uisu- ja klassikalise tehnika suusad erineva konstruktsiooniga. Kuidas luua sõidetavat suuska?
Suusad, mis on sportlase jaoks spetsiaalselt valmistatud, pole tehasest väljudes veel kaugeltki valmis. Esmalt tuleb suusapõhjad lihvida. Iga ilma jaoks on oma suusapõhja lihv ja muster. Lihvimine on käsitöö vastaval pingil ning nagu Eesti hooldetiimi juht Are Mets kinnitab, on lihvijal ja lihvijal suur vahe: «Üks teeb tükitööd, teine on looja.»
Märja ilma suuskadel on kivilihvi või käsitsi aetud mustri ülesanne juhtida suusa alt ära liigne vesi. Põhi töötab kui vormelauto vihmarehv. Külma ilma suusa põhi peab olema aga võimalikult sile.
Kui suuskadel on lihv all, antakse need sportlasele testida. Jaak Mae kinnitusel saab sellest, kas paar sobib või mitte, tihti aru alles aasta pärast, kui suusad on treeningul sisse sõidetud.
Võib aga ka selguda, et suusad ei sobi, vähemalt võistluseks mitte, ja sportlane kasutab neid vaid treeningutel või saadab sootuks tehasesse tagasi välja vahetamiseks.
«Kas tegu on supersuuskadega, millega võib medaleid võita, sõltub mikrodetailidest ja põhjustest,» selgitab Mets. «Ühe pressi alt, mis on paika seatud tuhandike täpsusega, tuleb 20 suusapaari. Kaht ühesugust nende seas ei ole. Mängu tuleb liimikihi või kevlarkanga paksus – küsimus on mikronites – suusa sisepingete jaotumine ja kes teab, mis veel.»
Mida tähendab: suusk on sõidetav? «Sõidetav tähendab mugav,» selgitab Mae. «See on sisetunde küsimus. Määrid viis paari ühesuguseid suuski ühesuguse määrdega; neljal neist tuleb tõusudel pidamist otsida, viiendal on jalg tõugates kui kännu taga. Ma ei pea mõtlema, kuidas suuska pidama saada, võin keskenduda vaid edasiliikumisele. Saan vabalt sõita. Teisi paare õnnestuks ehk samuti mingil määral kohendada, kas klambreid ümber tõstes või põhjale määret lisades, kuid siis tekivad jälle teised probleemid.»
Mae sõnul on vaja ohtraid kogemusi, et suusa sõidetavuse kohta hinnanguid anda. Noorteklassis ei saa sportlane sellest veel aru. «Eks sõidetavus ole pigem isikupärane. Mis mulle ja minu tehnikale sobib, ei pruugi sobida teisele.»
Mae klassikasuuskade pargist, kus on kuuekümne paari ringis, leiab ta sõidetavaid umbes kakskümmend. «Olen need kümnendi jooksul kogunud, sest olgem ausad, suuskade põhjaplastik pole selle aja jooksul paremaks ega kiiremaks läinud ning ka suusa konstruktsioon on üldjoontes sama. Tehakse vaid pisimuutusi. Viimane olulisem uuendus oli suusa nina ja tagaosa valmistamine süsinikust, see vähendas kaalu.
Samas on raske mõnd mu superhead suusapaari üle lüüa. Võin küll saada teatud ilma jaoks päris head suusad, aga kui ees on sama head, millele võin kindel olla, pole põhjust vahetada.»
