Juba väike tükike laenatud maksa päästab inimese elu
Tavaolukorras oleks see tõeline katastroof, kuid käesoleval juhul arstid seda soovisidki. Nimelt ei eemaldatud poisilt kogu maksa, talle jäeti alles pool tema enda maksast ja pool maksast asendati doonormaksaga, kirjutab Imeline Teadus.
Hiljem, kui arstid pikkamööda poisi ravimiannuseid vähendasid, hakkas tema organism samas taktis võõrast maksa hävitama, samal ajal taastus aga ta oma maks ja võttis vähehaaval kõik kõnealuse organi olulised funktsioonid üle. Teisisõnu – ta ei vajanudki enam siiratud maksa. Seda väga ebatavalist, nn heterogeenset maksasiirdamist tehakse harva, kuid nende väheste patsientide jaoks, kellele seda teha saab (eriti kui on tegemist lastega), on sellel siirdamisviisil suured eelised: pärast operatsiooni saavad nad elada tavalist elu ega pea kasutama immuunrünnakuid tõrjuvaid, kuid kahjulikku toimet omavaid immuunsupressante.
Ägeda maksapuudulikkuse klassikaliseks raviks on kogu maksa asendamine doonormaksaga. Seejärel peab aga patsient (nagu kõigi organisiirdamiste puhul) organismi äratõukereaktsiooni vältimiseks kogu ülejäänud elu immuunsupressante kasutama. Lisaks muule suurendab see ravim ka nakkuste, vähki haigestumise ja neerukahjustuste riski. Heterogeense maksasiirdamise muudab ebatavaliseks asjaolu, et kahjustatud või talitluspuudulikkusega maksast eemaldatakse vaid´teatav osa. See asendatakse sama suure osaga tervest doonormaksast. Pärast operatsiooni saab patsient nagu pärast iga organisiirdamist immuunsupressante, mis ei lase organismil doonormaksa ära tõugata. Seejärel hoiavad arstid patsiendil silma peal ja ootavad. Loodetakse, et kuna terve doonormaks teeb ära kogu vajaliku töö, on patsiendi maksal aega taastuda ja uuesti tööle hakata.
Maksal on lausa uskumatu enesetaastamisvõime. Kui eemaldada osa normaalselt talitlevast maksast (isegi kuni 70%), kasvab allesjäänud organiosa 4–8 nädalaga normaalsuurusega maksaks. Mõnel juhul suudaks ägeda puudulikkuse all kannatav maks end küll ise taastada, kuid häda on selles, et maks ei saa pikemat aega puhata, sest mürgid, mida ta tavaliselt töötleb ja
kehast eemaldab, hakkavad kahjustama aju. Seetõttu on patsientide jaoks, kellel on tõsine maksakahjustus, mille on põhjustanud alkoholi kuritarvitamine, maksainfektsioon või äge maksapuudulikkus, kõige paremaks raviks siiski kahjustatud maksa kas täielik või osaline eemaldamine.
Kui patsiendile on tehtud heterogeenne maksasiirdamine, võib (olenevalt esialgse maksakahjustuse suurusest) kuluda mitu head aastat, enne kui allesjäetud maksaosa taas tööle hakkab. Kui allesjäetud maksaosa on kasvanud piisavalt suureks ja on jälle hakanud oma ülesandeid täitma, vähendavad arstid immuunrünnakute vastase ravi intensiivsust. See muudab immuunsüsteemi taas aktiivseks ning see hakkab võõrast maksa ründama ja seda hävitama. Aja jooksul kaob võõras maks organismist täielikult või on selle jäänuseid operatsiooniga hõlbus kõrvaldada, ning patsient ei pea enam immuunsupressante kasutama.
Lapsed taluvad heterogeenset maksasiirdamist paremini kui täiskasvanud, kuna laste maks taastub kergemini. Nimetatud siirdamisvormi saab kasutada üksnes ägeda maksapuudulikkusega patsientide raviks, mitte aga siis, kui maksa on osaliselt hävitanud vähk või hepatiit või kui maks on krooniliselt kahjustatud. Kuigi viimase 20 aasta jooksul on seda siirdamistehnikat pidevalt täiustatud, on tegemist väga raske operatsiooniga ning komplikatsioonide ja kõrvaltoimete oht on suur. Seepärast saab seda kasutada vaid väheste maksasiirdamist vajavate patsientide raviks. Üks kõige suuremaid probleeme on operatsiooni kestus: sellele võib kuluda rohkem kui 12 tundi ehk siis topelt nii palju aega, kui siirdamisoperatsioonile tavaliselt.
Pika opereerimisaja tõttu tuleb patsiendile veenisiseselt manustada rohkesti vedelikku. Eriti raske on seda taluda lastel – neil võib tekkida eluohtlik ajuturse. Enamasti on ägeda maksapuudulikkusega lapsed nii haiged, et suudavad elus püsida veel vaid mõned tunnid või parimal juhul päeva ning pika ja raske siirdamisoperatsiooni ajal sureksid nad kindlasti.
Kuid viimase paari aasta jooksul on arstid hakanud uskuma, et kõnealust meetodit on tulevikus siiski võimalik hoopis laialdasemalt kasutada. Ja see usk annab uut lootust paljudele patsientidele. Kahjuks on uut maksa hädasti vajavate patsientide arv doonormaksade pakkumisest palju suurem. Ainuüksi USAs on ootejärjekorras 17 000 inimest ja kuigi tehakse väga suuri jõupingutusi sobivate maksade hankimiseks, teevad USA arstid üksnes 5000 siirdamist aastas. Kuna ooteaeg on nii pikk, surevad paljud patsiendid enne, kui uue maksa saamise järjekord nendeni jõuab.
Kõige hullem on maksaprobleemidega laste olukord. Nimelt on täiskasvanud doonori maks lapse jaoks liiga suur. Seetõttu oligi varem kõige nooremate maksahädadega patsientide suremus väga kõrge. See sundis arste ja teadlasi 25 aastat tagasi katsetama uut meetodit, mida nimetatakse poolitatud maksa siirdamiseks. Selle meetodi kohaselt poolitatakse täiskasvanu doonormaks ja jagatakse see kahe siirdamist ootava patsiendi vahel, kusjuures sageli saab väiksema poole laps ja suurema poole täiskasvanu.
Meetodi eeliseks on see, et ühe maksaga saab päästa kaks patsienti. Pealegi on see üks headest uudistest doonormaksa ootavate laste jaoks. Teine hea asi, mis on aidanud oluliselt vähendada doonormaksa ootavate laste suremust, on elusdoonorilt pärineva maksatüki siirdamise võimalus. Elusdoonori tervest maksast eraldatakse tükk ning allesjäetud maksaosa võimaldab doonoril normaalselt edasi elada. Selle meetodi puhul saavad lapspatsientidele maksadoonoriks olla nende vanemad. Nad sobivad lapse veregrupiga, mistõttu äratõukamisrisk on minimaalne. Elusdoonorite kasutamine maksasiirdamisel muudab ka operatsiooni hõlpsamaks, kuna doonori leidmiseks ning doonori ja patsiendi ettevalmistamiseks on rohkem aega.
Kahjuks esineb maksahaigusi ja maksapuudulikkust nii laialdaselt, et vaid doonororganite abil nõudlust rahuldada ei ole võimalik. Teadlased usuvad, et tulevikus suudavad nad laboratooriumis kasvatatud tüvirakkudest luua täiesti uue maksa. Neli aastat tagasi kasvatasid Newcastle´i teadlased maksarakkude kogumi kirjamargi suuruseks, hooldades embrüonaalseid tüvirakke laboratooriumis õigetes tingimustes, ning 2010. aastal tõestasid teadlased, et patsiendilt võetud naharaku muundamine maksarakuks on võimalik. Kuid tulevikus ootab teadust veelgi suurem väljakutse: kunstlikult loodud maksarakkude siirdamine patsientidele ja neile maksa erinevate funktsioonide üleandmine. Kui see nii läheb, kaotavad maksasiirdamised oma tähtsuse ja neist saab minevik.
