Jaht teeäärsel põllul lõpeb loorkakule sageli autorataste all

 (1)
Jaht teeäärsel põllul lõpeb loorkakule sageli autorataste all
Loorkakud on ühed liikluses kõige sagedamini hukkuvad linnud.Foto: James Grant, Flickr.com

Maad katva teedevõrgu kogupikkus on vähemalt 64 miljonit kilomeetrit, aastaks 2050 lisandub tõenäoliselt 25 miljonit kilomeetrit. Kuigi kahtlemata on inimkonnale maanteede ehitamine kasulik, mõjutab selline mastaapsus loodust: hävivad ja killustuvad elupaigad, kaasneb müra- ja valgusreostus ning pidev inimhäiring, kirjutab linnuvaatleja.ee.

Pidades silmas suurte imetajate ohtlikkust inimelule kokkupõrkel autoga, pööratakse teede turvalisusele üha rohkem tähelepanu. Kuigi teedel hukkub ka teisi, väiksemaid loomi (Kanadas ja USA-s näiteks kokku kuni 340 miljonit lindu aastas), ei pöörata lindude hukkumisele erilist tähelepanu – nemad inimesele ohtlikud ei ole.

On teada, et loorkakud (Tyto alba) on ühed sagedamini auto alla jäävad linnud nii USA-s kui ka Euroopas (näiteks Prantsusmaal, Portugalis ja Suurbritannias); ohtlikuimad teed USA-s elavatale loorkakkudele on teadaolevalt Idaho osariigi lõunapoolsed kiirteed 84 ja 86. Saamaks teada hukkumiste põhjuseid, loendati kuue aasta jooksul neil teedel hukkunud linde ja analüüsiti ka seda ümbritsevat maastikku.

Hukkunud selgroogsetest oli kõige arvukamalt loorkakke (2200-st 550), lindudest moodustasid nad koguni 74%. Maastikutunnuseid erinevate näitajate põhjal analüüsides selgus, et 1 km kiirteelõigul hukkus kõige vähem loorkakke seal, kus oli rohkem inimtekkelisi struktuure ja tihedam kõrvalteede võrgustik ning kiirtee oli laiem; rohkem hukkus aga linde suurema kaubaveo aktiivsusega teelõikudel. Just suurte veokitega toimuvad kaubaveod, mitte aga tavaliiklus, on ohtlik, sest loorkakud lendavad saaki otsides vaid 1,5–4,5 m kõrgusel maapinna kohal ning jäävad seega sageli veokite löögiulatusse.

Seotud lood:

Kuigi kaubaveod on sagedasemad suvisel ajal, hukkub valdav osa kakke siiski talvel – see tuleneb ilmselt sellest, et talvisel ajal langeb loorkakkude hommikune aktiivsusperiood kokku liikluse tipptunniga. Samuti hukkus rohkem kakke lõikudel, kus teega piirnev maastik oli närilisterohke ja rohtunud, mitte aga võsastunud. See viitab, et rohune ja saagirohke maastik on loorkakkudele soodne jahiala.

Suuremal, 3-kilomeetrisel skaalal, sõltus hukkumine samuti kaubavedude sagedusest, kuid lisaks ka piimafarmide olemasolust. 5-kilomeetrisel skaalal sõltus aga loorkakkude hukkumine eelkõige kiirteeäärsetest põllumaadest – mida rohkem põlde, seda rohkem kakke hukkus.

Ilmselt on just põllumajanduse tõttu piirkonda tekkinud loorkakkudele soodsad toitumisalad, paraku on sama maastikku läbiv kiirtee kakkudele ohtlikuks muutunud. Idaho osariigis ei ole loorkakud küll ohustatud, kuid näiteks Inglismaal on mõningatel juhtudel lokaalsed loorkaku asurkonnad hävinud just lindude maanteedel hukkumise tõttu.

Hukkumiste vähendamiseks soovitavad teadusuuringu autorid muuta kiirteeäärsed rohumaad närilistele sobimatuks ehk, teisisõnu, lubama seal vohada võsal. Samuti võib kasu olla tee äärde lendamist segavate tõkete, näiteks 3-meetriste postide paigaldamisest. See – ja mitte kogu tee tarastamine – sunniks kiirteed ületavat loorkakku lendama veokite löögiulatusest kõrgemal.

Arnold EM, Hanser SE, Regan T, Thompson J, Lowe M, Kociolek A, Belthoff JR (2019). Spatial, road geometric and biotic factors associated with Barn Owl mortality along an interstate highway. Ibis 161: 147-161. doi:10.1111/ibi.12593

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.