Jah, välja on ilmunud koroonaeitajad – mida arvab neist professor Jüri Allik
Jutt ei käi ainult Valgevene diktaatorist Aleksandar Lukašenkast, kes teatas, et viina joomine ja traktoriga sõitmine hoiab koroonaviirusega nakatumise ära, või Eesti oma siseminister Mart Helme, kes veel kuu aega tagasi rääkis uuest koroonaviirusest kui külmetushaigusest, mida saab ravida sinepiplaastri ja hanerasvaga.
Millest säärane fenomen tuleneb, uuris Forte Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessori, akadeemik Jüri Alliku käest.
Jüri Allik soovitab teaduslike faktide eiramise puhul pöörduda lihtsamate seletuste poole: laiskuse ja mugavuse juurde. Samas möönab ta ka, et inimteadvuses on säilinud midagi arhailist meie eellastelt.
-Keskajal ja varasel uusajal uskusid inimesed võlureid, nõiakunsti ja imesid. Neist võib ka mingil määral aru saada, sest paremaid ja ratsionaalsemaid seletusi polnud. Tänapäeval teadus muidugi kõike ei seleta, kuid suudab edukalt seletada seda, mis meie ümber on ja millega igapäevaselt kokku puutume. Miks on jätkuvalt inimesi, kes eelistavad teadusliku seletuse asemel uskuda mingit naeruväärset jampsi? A la lapikut maad ja hanerasvaga uue koroonaviiruse vastu võitlemist.
Psühholoogias on üks valdkond, mida uuritakse ja millega ma ka ise tegelenud olen, igapäevased naiivsused.
Psühholoog Daniel Kahneman sai Nobeli majanduspreemia inimeste lihtsustavate mõtlemisskeemide uurimise eest. Tema uurimuste põhjal võib konstateerida, et kui inimesed ei viitsi väga pingutada, siis hakatakse otsima lihtsamat teed ning aluseks võetakse mingid „pöidlareeglid“ või analoogiad.
Mind üllatasid kunagi näiteks inimeste vastused, kui uuriti nende käest, miks keha kukub. Selgus, et väga suurel osal inimestest – muuhulgas ka nendel, kes olid käinud ülikoolis - olid keskaegsed arusaamad, midagi impetuse teooria sarnast, et kehas endas on olemas liikumisetahe või -jõud. Ning igapäevases eluski seletatakse füüsikalisi nähtuseid sellega.
Mulle meeldivad väga spordikommentaatorid, kes räägivad kuidas suusatajad sõidavad mäest alla ja üks on suuremat ning teine väiksemat kasvu, mille peale kommentaator ütleb, et suuremal on eelis. Nagu Galileo Galilei poleks kunagi korraldanud kuulsat katset, mis näitas, et kui Pisa tornist alla visata suurem ja väiksem ning kergem keha, siis nad kukuvad enam-vähem samal ajal.
Asi pole ainult koroonaviiruses. Väga paljudes asjades elame veel pimedas keskajas. Inimesed pole väga viitsinud endale lihtsamaid asju selgeks teha ja see on põhjus miks nad on sedavõrd vastuvõtlikud sellistele asjadele.
-Kas teaduse ja meditsiini autoriteedi vastu mässamises on veidi ka jonni ja trotsi?
Selles on mässu momenti, kuid ma ei usu, et see sedavõrd määrav on. Esmajoones on asi ikkagi maailmapildi piiratuses ning kokkusurutuses.
On ju hästi teada, et kõik need asjad on õpitavad ja selleks me ka ülikoolis näiteks käime, et vähemalt mõnedest naiivsetest ettekujutustest lahti saada.
-Kas on ka mingisugune seletus miks noorem põlvkond, kellel on kõik vahendid justkui olemas, et maailma näha, usuvad igasugust lameda maa-sarnast jampsi, aga vanem põlvkond, kes näiteks sündinud ja kasvanud veel nõukogude ajal mitte?
Seda ma ei oska öelda, aga seda tuleks uurida ja seda oleks põnev vaadata miks see nii on. Siin on mitme asja koosmõju. Ma arvan, et tegemist on sellega, et inimesed ei viitsi pingutada ning on laisad. Kui saab kergemalt, siis milleks pingutust vaja? Teiseks just Kahnemani töödest üks heuristik (psühholoogias lihtne reegel, mis aitab teha otsuseid- toim.), et usutakse rohkem seda, mis on silmaga hästi nähtav ja käega katsutav ning see tundub õigem ja sagedasem.
Tohutuid raskusi valmistas see, et tavalise mikroskoobiga viirust ei näe ja viirust sõna otsese mõttes nähti alles kümmekond aastat tagasi. Kunagi ammu usuti, et haigusi kannavad edasi aurud ja õhk. Viirust on raske karta, kui sa teda ei näe. Selles mõttes on inimene veel veidi metslane- kui otseselt midagi näha pole ja kallale ei tule, siis järelikult on ohutu!
-Kas inimesed on igasugustel kriisi- ja ärevusaegadel jampsile vastuvõtlikumad, et usuvad näiteks, et Kaspirovski rikastab teleriekraani vahendusel vett või, et kui me määrime end üleni hanerasvaga kokku ja kanname villaseid sokke, siis uus koroonaviirus meile külge ei hakka?
Tundub küll. Mida ebamäärasem ja ebakindlam ning mida suurem on ohutunne, seda suurem on vastuvõtlikus jaburatele pseudoteooriatele ning asendusmõtetele.
-Kas see näitab ka seda, et isegi täiskasvanuna elab veel meis natuke last, kes usub muinasjuttu ning võlukepi vibutusega probleemide lahendamisse?
See polegi niivõrd laps, aga see on midagi, mis on meile jäänud meie eellastest. Nende inimeste mõistus juhindub usust ning emotsioonidest.
-Aga kui koroonaviiruse-eitajad peaksid saama nakkuse, kas neil siis jätkub kainet mõistust, et professionaalset arstiabi otsida ja ennast mitte hakata ise paiselehega ravima või näiteks šamaani juurde minna?
Raske öelda. Paljudel, kellel on ravimatu vähk, tuleb ka mõttesse sõita Filipiinidele imearstide juurde, kes ilma instrumentideta opereerivad. Ma ei oleks selles mõttes suur optimist, et neil, kel seni mõistust palju pole olnud, see äkki pähe tuleks.
Mis puudutab rahvameditsiini ja folkloori, siis mõnedel asjadel on minevikus olnud praktilist alust. Näiteks olen lugenud mineviku katkuhädadest, siis mõnedest asjadest oli abi ka. Lõppude lõpuks Boccaccio Dekameron tekkis ka karantiinist, mille mõte oli keskajal teada.
-Ühiskond on just kui religioosse jampsi suhtes tolerantsem kui hariliku pseudoteadusliku või müstitsistliku jampsi suhtes. Näiteks Venemaal toodi hiljuti välja koroona-vastase võitluse raames mingi ikoon, mida kõik, mh ka potentsiaalsed viiruse kandjad käisid suudlemas. Iraanis, mis on praegu üks hullemaid COVID-19 koldeid, lakkusid inimesed ühiselt mingeid palvehelmeid. Miks see nii on?
Üks põhjuseid miks tekkis protestantism, lisaks indulgentsidele ja muule, oli see, et katoliiklus on puhtalt igasugustele imedele üles ehitatud: imelised tervenemised, imettegevad pühakute säilmed, mis ei kõdune ja ei mädane jne. Kui selline üleloomulikkus on väga ülepaisutatud, mis protestantismis ära kadus ning muutus mõistuspäraseks, siis õigeusk ja katoliiklus säilitavad ime jõu osa.
Sellepärast tundub protestantism, kus sellist tingel-tangelit pole, inimestele igavavõitu.
Sellepärast nähakse ka tänapäeva Eestis katoliikluses midagi prestiižset.
Jah. See oli juba nõukogude ajal nii, et endast lugupidav intelligent ei läinud tavalisse kirikusse vaid ikka katoliku kirikusse.
