Teadlased on kuni viimaste aastakümneteni liikide põlvnemise uurimisel juhindunud peamiselt fossiilidest. Meetod töötab piisavalt hästi liikide puhul, kelle eluala lasub piirkondades, mis nende teket soosivad, vahendab ERR Teadus.

Ent teised leiavad varjupaika regioonides, mis on pidevas muutumises. Võib vaid oletada, et valdav enamik jääkaru jäänustest lõpetavad merepõhjas. Mõned kuivalt maalt avastatud fossiilid on leitud vaid õnnelike kokkusattumuste teel.

Jääkarude põlvnemisse selguse toomine pidi ootama DNA järjestamise võidukäiku: teineteisega lähedases suguluses olevate liikide DNA võrdlemine võimaldab hinnata, millal liigid ühisest esivanemast lahknesid.

Analüüs on viimaste aastatega muutunud üha täpsemaks ja võimaldab märgata üha väiksemaid nüansse. Nii anti 2010. aastal mitokondriaalse DNA (mtDNA) uurimisel esmane hinnang, mille kohaselt võisid jääkarud pruunkarudest lahkneda pelgalt 130 000 aastat tagasi.

Kuid mtDNA võimaldab jälgida ainult emasliini põlvnemist - ka vanim leitud jääkaru fossiil pärineb 110-130 tuhande aasta tagusest ajast Samas on arvatud, et ajaloo vältel on pruun- ja jääkaru teed mitmel korral kliimatingimustest ajendatuna ristunud.