Jääkaru ja grisli ristand on inglise keeles
pizzly
. Taoline jäägrisli - eestikeelset sõna vist säärase olevuse jaoks veel pole — lasti kaks aastat tagasi maha Loode-Kanadas.

Veider, aga seal on ikka veel võimalik neid seaduslikult lihtsalt jahipidamise eesmärgil lasta - Kanada annab igal aastal loa lasta umbes 500 jääkaru, tuues põhjenduseks selle, et jahisport toob äärealadele raha ja jahitakse nii vähe, et see liigi arvukust ei ohusta. Looduskaitsjad on korduvalt seda korda vaidlustanud.

Jäägrisli lastigi säärase kohalike giidide, koerarakendi ja kelkudega varustatud jahiseltskonna liikme poolt. Sageli on nii, et jahiarmaada ei saa loomale piisavalt lähedale, et teda maha lasta, ent sedakorda sirutas kütt jääkaru lumele ning alles lähemale astudes sai selgeks, et tegemist on omalaadse haruldusega.

Jääkarusid ja grislisid on kunagi edukalt ristatud loomaaedades ja kuigi ilmale tulnud karupojad olid elujõulised, arvati, et looduses need liigid omavahel ei ristu. Nüüd on üks BBC jaoks jää- ja grislikarudest filmi (“Nature’s Great Events”, BBC 1 pealt sarjana veebruaris) tegev mees Mark Fletcher filmimise käigus üles tähendanud põhjusi, miks need kaks loomaliiki üha sagedamini kohtuvad ja ilmselt teineteisele ka meeldima võivad hakata.

Üheks põhjuseks on taas kliima soojenemine ja inimesed. Jäägrislit võikski vaadata kui näidet sellest, kuidas kaks loomaliiki kiiresti muutuvate elutingimustega kohanema peavad. Esiteks on inimasustus laienenud aladele, kus varem küttisid grislid ja kõndisid karibuud, kellele muidu kliima soojenemine seal võiks meeldida. Seega on inimesed võib olla põhjuseks, et need loomad kolivad nüüd põhja.

Jääkarud on aga kaotanud oma jäise territooriumi — meri külmub hiljem, kui üldse, — ja jääkarud otsivad süüa maalt, toitudes sageli sellest, millest varem ei osanud halba undki näha: raipeist ja prügist. Igal aastal sulab jää aina varem ning kuna jahihooaeg seetõttu lüheneb, ei maga nad enam suvel mõnusalt merekaldal nagu varem, vaid suunduvad näljastena toidujahile. Grislid paistavad uues piirkonnas paremini kohanevat, toitudes tuttavlikult lõhest, marjadest ja juurikatest. Lume tulles vajuvad nad priske rasvakihiga varustatult talveunne, jääkarud aga ootavad ahastades ja veelgi näljasematena mererannal jääd ja võimalust alustada hülgejahti.

Nii et vana vaen kahe liigi vahel tundub hakkavat kaduma, sest loomad on surutud ühele alale. Kliimasoojenemine võib anda sääraseid vilju, mida poleks osanud oodata — jäägrislisid (eesti keelde on niisiis uut sõna vaja) — pruuniseguseid polaarkarusid.