INTERVJUU | Viroloog Andres Merits: põhiline on praeguseks juba üsna selge

 (181)
On vahe, kas surra COVID-19sse või COVID-19ga
Andres Merits
Andres MeritsFoto: Argo Ingver

Vaidlused selle üle, kas on vaja kanda maske või mitte, tekkisid juba, siis kui ilmusid esimesed teated COVID-19 kohta. Maailma Terviseorganisatsioon ja mitmed teised organisatsioonid leiavad, et maske peaksid kandma ainult meditsiinitöötajad, patsiendid ja inimesed, kes hoolitsevad haigete eest kodus. Samas on ridamisi spetsialiste, kes leiavad, et maske peavad kandma kõik. Hiljuti muutis oma arvamust ka Ameerika haiguste kontrolli ja profülaktika Keskus (i.k. Centers for Disease Control and Prevention). Uurisime Tartu Ülikooli professori, viroloog Andres Meritsa arvamust, kes leiab, et maskid nakatumast ei hoia, kuid see eest võivad efektiivselt kaitsta inimesi, kes on maski kandjate ümber.

Professor Merits rõhutab, et korralikud andmed COVID-19 erinevate tüvede ja ka suremuse kohta tulevad alles tagant-järele.

-Kas teil on andmeid mitut erinevat COVID-19 tüve on Eestist avastatud?

See ei ole teada. Sellel viirusel ei saa veel klassikalises mõttes tüvesid eristada.

-Kas selleks on veel liiga vähe andmeid?

Jah, ajajoon on liiga lühike. COVID-19, mis ringleb praegu üle kogu maailma on väga sarnane. Variante tekib ja praegu on oletusi, et mõni variant on nakkavam või põhjustab raskemat haigust, kuid täpsemaid järeldusi selle kohta ei ole ning lähimal ajal ka ei tule.

-Meedias levib COVID-19 kohta palju „valget müra“ ja palju vastukäivat informatsiooni. Kuid miks on spetsialistide hinnangud sedavõrd vastukäivad? Näiteks Oxfordi ülikooli epidemioloogiline mudel näitab, et pooled britid on COVID-19 juba läbi põdenud ja samas hoiatab üks brittide kuulsamaid epidemiolooge Ferguson, et oodata on miljoneid ohvreid.

Seotud lood:

See tuleneb osalt andmete puudumisest. Igaüks oletab praegu seda, mida ta oma parima kõhutunde järgi arvab. See, et pooled britid on COVID-19 läbi põdenud on ilmselge lollus. Inglismaal on asi halvem, kui meil, kuid me näeme isegi Eestis, kui meil toimub laustestimine, siis Pärnu Maximas tuli välja kolm 143-st. See mudel, mis näitab, et pooled on läbi põdenud, põhineb ilmselt viimase seagripi andmetele.

-Miks on suremuse näitajad riigiti sedavõrd erinevad, näiteks kui me võrdleme, siis Itaalias on 9-10% ja Saksamaal 0,4%? Millest see sõltub?

Saksamaal juba kahjuks pole 0,4, see on praeguseks tõusnud 1,3 või 1,4 protsendini. Kuid vahed on tõesti väga suured. Mõned asjad on arusaadavad- suremus paistab väiksem, kui on rohkem tehtud kliiniliselt ja mitte-kliiniliselt koroonateste.

Kui on testitud vaid neid, kes on raskesti haiged või kellel on selged haiguse sümptomid, siis on suremus mõistagi suurem. Reaalse info saame me alles tagant-järele, kui andmed on puhastatud. Hetkel pole sageli teada, kas inimene suri COVID-19-sse või suri COVID-19-ga. Need kaks asja pole üks ja see sama.

-Kas teadlaste hulgas on konsensus olemas millise metoodika alusel suremust arvestada?

Ei ole. Kuid, kui COVID-19 haige inimene sõidab autoga vastu puud, siis millesse ta suri? See pole nali. Meditsiiniliselt on täpselt samamoodi: kui inimesel on kuus erinevat haigust, siis pole päris selge miks ta suri.

-Kas teil on oma seisukoht maskikandmise kohta? Maailma Terviseorganisatsioon ehk WHO teatas, et sellest pole kasu, kuid praeguseks on erinevad riigid järjest andnud soovitusi maski kanda ning mõni selle ka kohustuslikuks teinud.

WHO seisukoht on, et mask ei kaitse eriti viiruse vastu. See, et arstid haigestuvad sageli COVID-19-sse näitab kahjuks, et neil on õigus, sest arstid ju kannavad kaitsevarustust.

Samas on asjal teine pool: maskikandmine väheneb tõenäosus, et need, kes on haiged või need, kes kannavad viirust ilma, et neil avalduksid sümptomid, annavad viiruse edasi. See on kindlasti oluline.

Minu arvamus on see, et maskikandmine ei kaitse ennast otseselt vaid kaudselt. Kui kõik kannaksid maske, oleks viirusel tunduvalt raskem levida.

Kui varem arvati, et maske peaksid kandma ainult haiged, siis praeguseks me teame, et mittesümptomaatilisi COVID-19 põdejaid on tunduvalt rohkem kui alguses oletati. Ma pole ise ka endal antikehasid mõõtnud, taevas seda teab, äkki põdesin ma ka ise selle ühel hetkel lihtsalt läbi, nõnda, et sellest polnud isegi õrna aimu.

See, et asümptomaatikuid on viiest neli, ei lähe ilmselt küll kokku sellega, mida me näeme, kuid neid on palju. Selle saame lõplikult teada, siis kui teame, kui paljudele inimestele pandi diagnoosid ja kui paljudel on viiruse-vastased antikehad.

-Miks on WHO poolt edastatud informatsioon olnud algusest peale sedavõrd vastukäiv? Näiteks veel 15. jaanuaril teatas WHO, et viirus ei levi inimeselt inimesele.

See oli nende tolleaegne arvamus, mis oli ekslik. Kõikide asjade juures, kus ajajoon on niivõrd kiire ja tuleb pidevalt peale uusi arenguid, ei ole võimalik anda algusest peale õigeid hinnanguid.

Hinnangud põhinevad andmetel - kui pole korralikke andmeid, siis pole ka hinnangud paikapidavad. Nüüd on möödas kolm kuud ja mõni päev ning ka praegune info pole kaugeltki põhjalik. Küsimusi ja võimalusi on õhus sedavõrd palju, et sorteerida nendest välja see, mis on tõeliselt õige, ei ole lihtne.

Kuid ma arvan, et põhiline on praeguseks juba üsna selge.

On üsna selge, kuidas viirust saab kontrollida, me teame, millised on peamised levikuviisid.

Kuid selle kohta, et viiruse levimiseks on ka teisi, kolmandaid ja neljandaid viise, on veel vähe teada.

Ilmselge, et nende teadmine ei muuda üldiseid meetodeid viirusega võitlemiseks: karantiinset eneseisolatsiooni, kätepesu, soovituslikku maskikandmist.

Vastuolud tulevad sellest, et igaüks käitub isemoodi: ei ole ühtset lähenemist ega käitumismudeleid COVID-19-ga võitlemiseks ning tulemusi ei ole veel hetkel võimalik ühele ja samale valemile taandada.