INTERVJUU | Professor Žarkovski: Eestis ei jõua suur osa depressiooni põdevatest inimestest arsti juurde

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) hoiatab, et depressioon on üks peamiseid põhjusi miks inimesed kaotavad töövõime. Suurem osa 800 000 maailmas aasta jooksul toimepandud enesetapust võib samuti selle häda arvele kanda. Forte uuris Tartu Ülikooli farmakoloogia ja toksikoloogia professorilt Aleksandr Žarkovskilt, kuidas on võimalik seda salakavalat haigust võimalik võita.

21. sajand on „depressiooni sajand". Maailma Terviseorganisatsiooni statistika järgi põeb läänemaailmas depressiooni 300 miljonit inimest. Ligemale 30% inimestest kasutab arenenud maades psühholoogi ja psühhoterapeudi abi. Kus juures depressioon „nooreneb". Alles hiljuti oli depressioonihäirete tipp vahemikus 30-40 eluaastat, kuid nüüd on see vanusevahemik nihkunud 25. eluaastale.

Nägin Teie esinemist TED konverentsil. Te rääkisite, et depressiooni käes vaevlevatel inimestel tuleb üles näidata füüsilist aktiivsust. Teravates depressiooni staadiumites nõuab isegi voodist välja tulek neilt suurt pingutust. Kust nad peaksid selleks energia võtma?

Depressioon on väga levinud haigus. Kahe aasta taguste Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmete järgi kannatab selle käes 260 miljonit inimest. Need on inimesed, kes on saanud ametlikult diagnoosi. Kui vaatame erinevate riikide kaupa, siis Prantsusmaal on elu jooksul depressiooni käes kannatanud 21% elanikest. Tšehhis on sama näitaja 3%. Ja see ei sõltu riigist, vaid sellest kuidas arstid oskavad seda haigust diagnoosida.

See on oluline probleem, sest depressiooni diagnoosimiseks pole laboratoorseid ega radioloogilisi teste. Võime näiteks uurida aju tomograafiga või võtta vereproovi, aga ei näe midagi. Depressiooni saab diagnoosida vaid nii, et arst räägib haigega ja paneb diagnoosi. Meie perearstid on uuringute kohaselt võimelised depressiooni diagnoosima 50% haigetest, pooled on ilma diagnoosita ja ei saa adekvaatset ravi.

Teine probleem seisneb selles, et depressioon võtab erinevaid vorme. On raske depressioon, kui inimesel pole enam tõesti millekski jõudu. Aga on ka kergemad juhtumid. Depressioon varieerub indiviiditi. Raske depressiooni korral on vaja kompleksset ravi: ravimeid ja psühholoogi abi. Lisaks peab ka haige ise oma haigusele vastu hakkama.

Paljud inimesed kardavad depressiooni diagnoosi. Nad ei taha arsti juurde minna ja rääkida oma depressioonist - oma meeleoludest ja soovimatusest edasi elada. Inimest tuleb õpetada selle haigusega võitlema ja esmalt peab ta aru saama, et see on samamoodi haigus nagu näiteks bronhiaalne astma, diabeet või hüpertoonia.

Me ei tea lõpuni neid mehhanisme, mis ajus sellesse haigestumisel aset leiavad, kuid meil on olemas ravimid, mis võivad haiget aidata ja väga tähtis on haigele näidata, et ta väärib paremat elu. Parem elu on võimalik vaid sel juhul kui haige ise võtab raviprotsessist aktiivselt osa.

Meil on ravimid - antidepressandid - ja need kuuluvad psühhotroopsete ainete hulka. Siin tekib järgmine probleem: inimesed kardavad selliseid ravimeid. Ennekõike kardetakse, et need muudavad isiksust või kutsuvad esile sõltuvust või kõrvaltoimeid. Inimesed kardavad antidepressante. Ja siin on kohe järgmine probleem: 50% neist, kel arst diagnoosib depressiooni, jätavad kahe esimese ravi kuu jooksul ravi pooleli.

Asi on selles, et need ei anna efekti kohe ja meeleolu hakkab tasapisi paranema keskmiselt kahe kuu pärast. Kuna see võtab aega, siis patsient arvab, et antidepressandid ei aita teda. Nagu igal ravimil on ka antidepressantidel kõrvaltoimed, alates suurenenud neuroossusest kuni libiido langemiseni. Ja see hirmutab inimesi ning inimesed jätavad ravimid võtmata.

Kuid kuna tegu on kroonilise haigusega, siis peab antidepressandi kuur kestma pikka aega, keskmiselt üheksa kuud kuni aasta. Haigel peab jätkuma kannatust, sest kui ta pooleli jätab, siis tuleb haigus tagasi.

Antidepressandid parandavad haige meeleolu ja tõstavad tema aktiivsust, võimaldades haigel ise hakata raviprotsessis osalema ja aktviivselt võidelda oma depressiooniga. Alles siis, kui saavutatakse mingi paranemine, siis on võimalik hakata tegelema füüsilise aktiivsusega, mis aitab haige seisundit parandada. Mõttetu on lebada voodis, võtta antidepressante ja oodata, millal parem hakkab - seda ei juhtu!

Mis üldse toimub depressiooni korral inimese ajus?

Nii imelik kui see poleks, me uurime seda küsimust juba aastakümneid, aga teame selle kohta vähe. Eksisteerib palju teooriaid. Üks esimesi oli, et ajus on häiritud neuronite vahelised sidemed, mis koosnevad serotoniinist, dopamiinist ja noradrenaliinist.