Jüri Saar leiab, et meie inimestel ja riigil kipub nappima kogemust, kuid valitsuse korralduste eiramisele peaksid järgnema sanktsioonid, mitte jutuvada teemal „kas võib või ei või".

-Kui vaadata muu maailma praktikat, siis valitsuse poolt kehtestatud karantiini ja eneseisolatsiooni meetmete rikkumise eest on mitmel pool ette nähtud karmid karistused - kuni vabaduskaotuseni välja. Eestis seevastu tean ka ise näiteid, kui märtsi keskel Kagu-Aasiast ning Põhja-Itaaliast tagasi saabunud tormasid kohe tööle. Kas võib öelda, et Eesti on antud kriisi ajal valitsuse korralduste rikkujatega liiga pehmelt ringi käinud?

Erakorraline olukord on tõepoolest erakorraline. Sõjaaja tingimustes lastakse rüüstajad näiteks lihtsalt maha ja keegi ei hakka midagi pikemalt arutama. Kuid meie riigil ja selle juhtidel ei jätkunud ilmselgelt kogemust. Vähemalt erakorralise olukorra algul ei võtnud riik ega kodanikud neid meetmeid täie tõsidusega.

Kuid mida aeg edasi, on meie inimesed sellest, mida tähendab „eri", rohkem teadlikuks muutunud. See retoorika, millega praegu hakatakse eriolukorda avama ja lõdvendama, tundub mulle isiklikult liiga enneaegne. Oleme kahe halva vahel. Ühest küljest hakkab meie majandus-ja sotsiaalne elu seisma jääma ning välja surema, mis võib kaasa tuua selle, et me ühiskonnana üldse ei funktsioneeri. Teine oht on see, et kui me tahame väga kiiresti normaalse elu juurde tagasi pöörduda, siis tuleb meile järgmine haiguslaine ning teadlaste prognoose tuleb väga tõsiselt võtta.

Üldjoontes peab riik olema väga tähelepanelik: kui on kehtestatud piirangud, siis tuleb nende järgimist ka nõuda.

-Te olete kirjutanud õigusnihilismist Eestis. Mis on teie mulje, kas meie inimesed on õiguskuulekad või mitte?

Üldine vastus on, et on nii õiguskuulekaid kui ka neid, kes seda pole. Pandeemia ajastus meie ja kogu läänemaailma jaoks on väga halb, kuna me elame parajasti läbi poliitilise populismi etappi.

Võimul olevad populistid ei ole võimelised andma inimestele reaalseid juhiseid, sest nad ise ka ei tea, kuidas nende jaoks on selles olukorras kasulikum käituda. Populisti esmane mure on see, et äkki kaotab ta võimu. Ta ei tegele probleemide lahendamisega ja kui ta ka üritab nendega tegeleda, siis ta eksperte ei usalda.

-Üks näide on Tartu ühikapidu. Olgem ausad: see on väga vastutustundetu. Olgugi, et noortele inimestele viirus vaevalt eluohtlikuks muutub, kuid nad ju kannavad viiruse laiali neile, kelle elu võib ohtu sattuda ning otsa saada. Jutt ei käi mitte ainult vanematest ja vanavanematest, aga kas või poodide töötajatest, sest olen ise tähele pannud, et vaatamata kaupmeeste retoorikast, on kassades ja kaupa sageli riiulitele asetamas 50+ vanuserühma esindajad, kelle elud praegu on reaalselt ohus. Kas vähemalt sellistel juhtudel ei peaks riik karistusmeetmetega välja tulema?

Ma ei tea täpselt selle juhtumi asjaolusid. Politsei läks kohale ja kõik pandi lausisolatsiooni ning tehti testid. Reageeriti jõuliselt ja ka Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser tegutses väga õnnestunult, esinedes avaliku pöördumisega. Ma ei ole kursis nende asjadega, sinna on vist jäänud vaid välismaalased.

-Aga ikkagi. Kui inimesed ei pea kehtestatud nõuetest kinni, siis peaks ju riik näitama, et sellisel juhul järgnevad sanktsioonid. Saate näiteks paar tuhat eurot trahvi. Või kuidas?

Ma olen täiesti nõus. Eriolukorras peavad riigivõimu poolt tulema selged juhised ja riigivõim peab ka vaatama, et neid täidetaks. Mitte, et hakatakse lihtsalt jahuma selle üle, mis siis ikkagi oli või ei olnud.

-Üks jõustruktuure juhtiv minister - ärme tema nime siinkohal nimet a- on endale palju kriisi ajal rusikaga vastu rinda tagunud ja sõnu on tema suust lennanud palju nagu varblasi, aga tegevust pole sellele kõigele järgnenud. Ja sama kehtib tema poja kohta, kes on samuti minister. Kas poleks aeg tegudeks?

See käitumisjoon langeb peaaegu üks-ühele kokku ookeanitaguse populistide pealikuga kokku. Meie populistid jälgivad teda väga tähelepanelikult ja üritavad tema käitumist ning žeste hoolega kopeerida.

-Prantsusmaal on registreeritud juhtumeid, kus keegi on üritanud kedagi teist tahtlikult uue koroonaviirusega nakatada. Kas meie Karistusseadustik näeb tahtliku nakatamise eest ette karistused?

Ikka, ma ei oska teile täpseid numbreid ja koosseise peast öelda, kuid avaliku korra nõuetest mitte kinnipidamise eest, mille alla selline tegevus käib, on Eestis ettenähtud karistused. Meil on olemas ka pretsedendid, kui vastutusele on võetud HIV levitamise eest. S

iin pole kahtlust, et inimest, kes on saanud nakkushaiguse diagnoosi, on võimalik sundisoleerida. Karistusseadustiku järgi on seda võimalik teha ka ilma mingi eriolukorrata. Inimene, kes peab olema statsionaarsel ravil, kuid eirab nõudmisi, viiakse sinna kui vaja ka jõuga. Kuid tavalises olukorras pole seda niivõrd jõuliselt rakendatud. Aga kui tarvis, siis pannakse ka käed raudu ja viiakse kohale.