INTERVJUU | Jüri Allik: kriisi elame üle, aga näis, mida alkoholiaktsiisi langetamine toob
Suitsidoloogia üldine reegel on, et kriisiaegadel on enesetappe vähem, märgib Allik.
Eestis on karantiini ajal vähenenud varguste ja varavastaste kuritegude arv, kuid kasvutrendi on näidanud vägivald lähedaste suhtes. Lätis ja Leedus on täheldatud sarnast trendi, lisaks on Leedu politsei andnud teada, et karantiini ajal on rohkem toimepandud tapmisi. Mis provotseerib praegu vägivaldset käitumist? Kas see, et inimesed on suletud võrdlemisi piiratud ruumi või ebakindlus, mis puudutab tulevikuväljavaateid?
Ega agressioon, siis pandeemia ajal kuhugi ära ei kao. See säilib ja isolatsioon võib seda natuke võimendada. Agressiooni esineb mitut tüüpi. Üks on, et nagu loomade puhul, nii ka inimesed kaitsevad oma territooriumit ja „puuris elamine" võib seda mõjutada. Kui väljas ei käi, sõpradega pubis ei istu ning kõrvaliste inimestega tüli ei nori, siis võivad mõned ette võtta oma lähedased. Uuringud, mis näitavad agressori ja agressiooni ohvri vahelisi seoseid, demonstreerivad, et viimased on enamasti ikkagi agressori tuttavad. Sellist asja, et inimene läheb mööda tänavat ja paneb möödujale vastu hambaid, juhtub protsentuaalselt harvem.
Eneseisolatsiooni ja karantiini tingimustes on eriti raske võhivõõrale tänava peal vastu vahtimist virutada.
Loomulikult - kui lähed tänavale välja ja seal kedagi pole, siis jäävad sellised asjad ära... Kuid loogiline on, et sellisel juhul kantakse agressioon üle neile, kes on käepärast.
Kas karantiin ja üldine kriis võivad Eestis viia enesetappude arvu tõusuteele?
Suitsidoloogia üldine reegel on, et kriisiaegadel on enesetappe vähem. Näiteks sõdade ajal. Ja ka majanduskriiside tingimustes läheb reeglina enesetappude arv alla.
Kui vaadata heaoluriike, kus tõsist survet pole, siis enesetapu tõenäolisem põhjus on võrdlustase. Paradoksaalne on see, et ühiskonnad, kus inimesed on eluga rahul ja õnnelikud, siis seal on enesetappe rohkem.
Seda seletatakse sellega, et sotsiaalne norm on see, et inimesed peavad olema rõõmsad. Ja kui sa igapäev ärkad ilma „keep smiling-uta" ja vaatad, et naaber muudkui naeratab sulle vastu, ning kõik, kes tänaval vastu tulevad naeratavad ja sa tunned, et ei suuda seda sotsiaalset normi täita, siis tunned end halvasti.
Kas seda „õnnenivood" vastavate ravimitega ei saa reguleerida?
Seda pole nii lihtne uurida ja on olemas ka teisi vahendeid, mis muudavad biokeemiat, aga selge on see, et tihti on need efektid relatiivsed: s.t. pole tähtis see kui õnnelik ja edukas sa oled, aga tähtsam on see, et naaber oleks sust kehvem. Ingliskeelsetes maades peab olema „jones'itest" parem ja meil, siis „kaskedest" ja „tammedest".
Möödunud nädalal oli väga huvitav juhtum Venemaal, kus oma villas laskis isiklikul jäähokiväljakul endale karantiiniajal kuuli pähe miljardär Bosov. Lihtsa eestlase parameetrite järgi oli ju kõik õnneks vajalik -ehk raha- olemas ja terve maailmapeale ainult tuhatkond rikkamat inimest rohkem, aga ikkagi... Kas asi võib siiski olla ka selles, et inimesel on karantiiniajal rohkem aega järele mõtlemiseks ja sisemiseks peegelduseks ning siis tundubki kogu elu kuidagi mõttetu?
Keeruline juhtum. Vene oligarhe on teisigi, kes on end ära tapnud, näiteks tõenäoliselt Berezovski.
Olen koos Airi Värniku ja tema uurimisrühmaga eestlaste „suitsiidiautopsiat" teinud ning püüdnud mõista, mis selleni viib ja see on siiski väga individuaalne. See, millega tegeleda saame, on siiski üldine statistika ja üldised seaduspärad.
Eesti on selles mõttes väga huvitav juhtum. Inimesed on harjunud kiruma Gorbatšovi-aegset „kuiva seadust", aga fakt on see, et see päästis väga palju elusid.
Rahvatervis läks paremaks.
Absoluutselt! Ka enesetappude ja vägivaldsete surmade arv vähenes. Sama võib juhtuda nüüd Eestis alkoholiaktsiisi langetamisega: tegid seaduse, aga keegi ei pööranud tähelepanu sellele, mis juhtuda võib ja millised mõjud on rahvatervisele.
Leedu ja Läti väljaanded kirjutavad praegu eestlaste kohta, et eestlastel on lihtsam karantiini ning eneseisolatsiooni taluda kui leedulastel-lätlastel, sest eestlane ei vajavat nii palju sotsiaalset läbikäimist ja lähedust. Kas see peab paika?
On ju vene keeles tore fraas: „gorjatšie estonskie parni" (e.k. kuumad eesti kutid- toim.). See on selline tore müüt, sest nii palju kui oleme võrrelnud eestlaste, lätlaste ja leedulaste isiksuseomadusi, siis seal pole absoluutselt mingit vahet. See müüt sobib anekdootidesse ja anekdootide kaudu need müüdid levivadki!
Venekeelsetes vanades anekdootides on tänapäeval sageli lihtsalt tšuktsid asendatud eestlastega.
Eks anekdootidega on nõnda, nagu antiikajal rooma keisrite kujudega, millel olid ärakeeratavad pead, et sinna uus pea asemele panna, kui aeg seda nõuab. Nii on ka anekdootidega.
