Juurte uurimisega tegeleb populatsioonigeneetika. See põhineb pärilikkuse ja varieeruvuse näitajatel. Geneetikud on avastanud, et kogu tänapäeva inimkond läheb tagasi ühe naise juurde, keda teadlased nimetavad mitokondriliseks Eevaks. Ta elas Aafrikas üle 200 000 aasta tagasi. Meie kõigi genoomis on sama mitokondrion - komplekt, mis koosneb 25 geenist. Seda edastatakse ainult emaliini kaudu.

Samal ajal viiakse kõigi praeguste meeste Y-kromosoom ühe eellaseni, keda Piibli järgi hüütakse Aadamaks. On selge, et me räägime ainult kõigi elavate inimeste lähimatest ühistest esivanematest, kelle geenid on geneetilise triivi tagajärjel jõudnud meile. Väärib märkimist, et nad elasid erinevatel aegadel - Aadam, kellelt kõik kaasaegsed mehed said oma Y-kromosoomi, oli Eevast 150 tuhat aastat noorem.

Muidugi ei saa neid inimesi meie esivanemateks nimetada, sest kolmekümnest tuhandest geenist, mis inimesel on, on meil neilt ainult 25 geeni ja Y-kromosoom. Rahvaarv kasvas, inimesed segunesid oma kaaslastega, muutusid, muteerusid rände ajal ja tingimustes, milles toona elati. Selle tulemusena saime erinevate rahvaste erinevad genoomid, mis moodustusid hiljem.

Just tänu geneetilistele mutatsioonidele saame jälgida nii inimkonna ümberasustamisprotsessi kui ka geneetilisi haplogruppe (sarnase haplotüübiga inimeste kogukonnad, millel on ühine esivanem, kus mõlemas haplotüübis toimus sama mutatsioon), mis on iseloomulikud konkreetsele rahvale. Igal rahval on oma komplekt haplogruppe, mis on mõnikord sarnased. Tänu sellele saame kindlaks teha, kelle veri meis voolab ja kes on meie lähimad geneetilised sugulased.

Mida võib öelda eestlaste geenide kohta? Kas meil on head geenid?

„Hea" või „halb" on subjektiivne. Eestlase geenid on võrreldes Euroopa keskmisega „tavalised". Meil pole suuri eripärasid, nagu soomlastel, kelle hulgas levinud geneetilisi haigusi selgitatakse sellega, et nad pärinevad väikesest alampopulatsioonist. Eestlaste geneetiline mitmekesisus on suurem, kuid Euroopa kontekstis me eriti silma ei torka.