INTERVJUU | Eero Merilind pandeemiast: kriis näitas, et meil on teoreetikud, aga pole praktikuid

 (96)
Eero Merilind
Eero MerilindFoto: Tiit Blaat

Kunagi elas Nõukogudemaal kaevur nimega Stahhanov, kelle normiületuse heaks pandi terve söekaevandus tema eesmärkide täitmise jaoks tööle. Sellest läks rahva hulka omadussõna „stahhanovlik“ ja nimisõna „stahhanovlane“. Piinlik tunnistada, aga aastal 2020 võitleb Eesti tervishoiusüsteem COVID-19-ga, kasutades justnimelt stahhanovlikku meetodit: nimelt pandi kogu tervishoiusüsteem võitlema ühe haigusega. Forte uuris seda lähenemist teravalt kritiseerinud doktor Eero Merilinnult, kas see võib viia lõpuks selleni, et meil on rohkem kaotusi ja kahjusid plaanilise arstiabi ära jätmise tõttu, kui pandeemia enda tõttu.

Rootslaste ja eestlaste erinevus on selles, et Rootsi epidemioloogid on praktilise väljaõppega inimesed, kes on ise olnud viirusekolletes ja ravinud seal inimesi. Nad teavad kuidas mingid asjad toimivad ja mingid asjad ei toimi. Neil ei ole selliseid puht-teoreetikuid nagu meil, neil on praktikud, räägib Merilind.

Nõukogude ajal püsis inimeste rahulolematus köögis, tänapäeval on olemas internet ja me saame lugeda inimeste pahameelest meie meditsiinisüsteemi toimimise kohta kriisiajal järgmist: unustatakse vastuvõtuajad või jäetakse vastuvõtud üldse etteteatamata ära; telefonid on välja lülitatud; need, kes vastuvõtule ei pääsenud, saavad uue aja peale eriolukorra lõppu; plaanilised operatsioonid on ära jäetud ja need, kes operatsioonile jõudsid, ei saa taastusravi. Üks naisterahvas kaebab, et tema vähihaige ema keemiateraapia jäeti ära. Kõik need kaebused käivad ühe suure Tallinna haigla kohta, doktor Merilind, te töötate tervishoiusüsteemis- kas asjad on tõesti nõnda hullud?

Seotud lood:

Ühes uue koroonaviiruse tulekuga hakkas kogu eesti tervishoiusüsteem võitlema vaid ühe haigusega. Unustati ära, et inimestel on ka teised haigused ja keegi ei mõelnud, mida plaanilise raviga teha. Kui me vaatame, mis teised riigid tegid, siis paljudes riikides on tehtud eraldi nn. palavikuhaiglad ja esmatasandi tervisekeskused, ning eraldi haiglad, mis võttavad vastu koroona-kahtlusega patsiendid. See on korraldatud nii, et plaanilised tööd ei jääks tegemata.

Meil mindi ühest äärmusest teise. Kogu tervishoiusüsteem pandi ühe eesmärgi nimel töötama. Tulemuseks on see, et inimesed, kellel pole uut koroonaviirust, istuvad kõik kodus. Kui me praegu räägime eriolukorra lahenemise faasist, siis ei ole veel selge millal see kõik laheneb. Praegu on plaanilise ravi osas just kui pais ees või nagu suur liiklusummik. Pole selge, et kui lõpuks „roheline tuli" tuleb, kes ja millal kõik need inimesed vastu võtab ning kui kiiresti inimesed abi saavad ning millal taastub normaalne koroonaviiruse eelne elu.

Kaebused, mis teile ette lugesin olid ühest suurest foorumist ja ühe suure pealinna haigla kohta. Ühe minu tuttavaga juhtus mõne aja eest selline lugu, et nad pöördusid oma kolmeaastase lapsega teise Tallinna suurhaiglasse ning hiljem diagnoositi lapsel ajupõrutus. Alguses saadeti lihtsalt EMO-st tagasi, mingeid analüüse tegemata. Kolm päeva hiljem tehti lõpuks MRT ja selleni jõuti alles peale seda, kui ema läks haigla peaarstile kaebama. Kas see on tõesti täna meie tervishoiu reaalsus ja plaanilise ravi osas asjad sedavõrd kaootilised?

Eesti tervishoiusüsteem võitleb koroonaviirusega ja teised haigused on jäänud tagaplaanile.

Ühesõnaga: asi on halb.

Asi on halb, aga alati võib veel halvemaks minna.

Tegelikult ju koroona endaga on Eestis hästi toime tuldud.

Koroonaga on tõesti hästi toime tuldud. Nii palju kui minu nimistu patsientidele on koroonateste tehtud, siis pole ükski positiivseks osutunud. Tööd ja vilet on olnud palju, aga koroonapatsiente pole olnud.

Praegu on Eestis igasugused füüsikud ja matemaatikud asja kallal ning mõne mudeli järgi pidanuks terve Eesti koroonaviiruse kätte ära surema. Aga kui me kunagi peale pandeemiat lööme lõpuks kokku statistika kui paljud on surnud SARS-CoV-2-e ning saanud pöördumatuid tervisekahjustusi ja võrdleme seda sellega kui palju suri ja sai tugeva tervisekahjustuse plaanilise arstiabita jätmise tõttu, siis kas pole ohtu, et viimase läbi on kaod ja kahjud palju suuremad?

Oleme kuulanud ka mida räägivad väliseksperdid ja ka rootsi professorid räägivad, et ei ole mõtet lugeda kadusid praegusel hetkel, vaid seda tuleb teha peale epideemia lõppu. Siis saab selgeks, mille tõttu on Eesti riik rohkem kaotanud.

Aga meil öeldakse praegu, et rootslased on lollid ja ei osanud endal kuningriigis õigel ajal isegi karantiini kehtestada. Mis meil neist rootslastest?

Rootslaste ja eestlaste erinevus on selles, et rootsi epidemioloogid on praktilise väljaõppega inimesed, kes on ise olnud viirusekolletes ja ravinud seal inimesi. Nad teavad kuidas mingid asjad toimivad ja mingid asjad ei toimi. Neil ei ole selliseid puht-teoreetikuid nagu meil, neil on praktikud. Matemaatikute ja füüsikute plusside ning miinuste kohta toon ma alati näite, et see on, nagu börsil väärtpaberikursi ennustamisega: te võite soovitada, et müüge või ostke ning panna sinna mingid matemaatilised mudelid taha, aga päriselu ei käitu nende mudelite järgi.

-Olen lugenud, et lääneriikides on näiteks arstiteaduskondades pikad järjekorrad, et pääseda stažeerima Lõuna Aafrika Vabariigi haiglatesse, sest seal on kõrge kuritegevus ja palju tulirelvahaavadega patsiente. Kas meie peaksime ka oma epidemioloogid kriisikolletesse õppima saatma?

Muidugi peaks! Need, kes selle valdkonnaga tegelevad peaksid sellega tegelema kõrgtasemel. Näiteks väga keerulisi operatsioone tegevad kirurgid käivadki sõjakolletes praktiseerimas. Kui mina õppisin ülikoolis, siis oli nii, et mehed olid tulnud otse Afganistanist ja rääkisid kuidas ravitakse kuulihaavadega patsiente ja tehakse suuri operatsioone välitingimustes. Muidugi kui oled praktiseerinud LAV-s ja ootad siin Eestis kuulihaavaga patsienti, siis sa jääd kauaks ootama ja need oskused lähevad rooste.

Arstidele on adrenaliin sisse programmeeritud. Vaadake EMO arste näiteks! Neil on igav kui nad peavad tegelema köha ja nohuga patsientidega. Nad tahavad tegeleda ekstreemjuhtudega. Selleks, et tegeleda köha ja nohuga on perearstid.

Aga meie tervishoiusüsteem on nii viltu, et köha ja nohuga peab sageli tegelema EMO.

See on hoopis teine teema ja väga pikk teema, kuidas eesti tervishoiusüsteem on ajalooliselt selliseks kujunenud ja kas seda on võimalik muuta. Või tuleb minna algpunkti tagasi ja teha siis radikaalsed otsused.

Igal pool maailmas vaadatakse praegult tervishoiusüsteemi toimimisele. Kas koroonakriis võib tuua ka muudatused ning täiendava rahastuse eesti tervishoiusüsteemi jaoks? Või läheb peale pandeemiat kõik vanaviisi edasi?

Mina väga kardan, et kõik jätkub vanaviisi. Viimase kuu-pooleteise jooksul on tehtud väga põhimõttelisi otsuseid ka tervishoiusüsteemi sees. Kui kõik läheb vanaviisi edasi, siis oleme jälle selles „lükka-tõmba" süsteemis tagasi. Kriisi ajal on hea teha olulised otsused ära ja jääda endale kindlaks. Näiteks jagati koroonakriisi ajal valvekeskused ära, IT-süsteemides tehti kiired ümberkorraldused ning üldse tehti kiiresti ära asjad, mis on tükk aega seisnud. Kriisi ajal on paljud asjad ära lahendatud.

Koroonaviirus SARS-CoV-2

  • Inimesed, kes kahtlustavad nakatumist koroonaviirusega, peaksid võtma ühendust oma perearstiga, küsima nõu perearsti nõuandeliinilt 1220 (välismaalt +372 634 6630) või koroonaviirusega seotud küsimuste jaoks loodud numbril 1247 või vajadusel kutsuma kiirabi, helistades hädaabinumbril 112.
  • COVID-19 haiguse sümptomid on sarnased gripile. Viiruse levinumad sümptomid on köha, palavik ja hingamisraskused. Parim kaitse nakkushaiguse leviku vastu on käte pesemine ja inimestega kontaktist hoidumine.
  • Vaata koroonaviirusesse nakatunute statistikat Eestis!
  • Loe lähemalt koroonaviiruse ja kehtivate piirangute kohta valitsuse erileheküljelt kriis.ee!