INTERVJUU AJALOOLASEGA | Kuidas juhtus nii, et võitleme pandeemiaga 21. sajandil 14. sajandi meetoditega?

Vähesed teavad, et sõna „karantiin“ pärineb itaalia keelest ning karantiin, kui meetod epideemiatega võitlemiseks pärineb keskajast. Kuni meil puuduvad COVID-19-e vastu tugevad ravimid või vaktsiin pole meil ka paremat võimalust pandeemiaga võitlemiseks kui karantiin. Forte uuris Eesti juhtivalt keskaja tundjalt, Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professorilt Marek Tammelt, kuidas tulid keskaegsed inimesed, keda tänapäevaste stampide järgi loetakse primitiivseteks ja vähearenenuteks, selle peale, et eneseisolatsioon võib epideemia puhkedes päästa elusid.

COVID-19 pandeemia on toonud inimkonna mälust pinnale vanu traumasid, näiteks 1918. aasta Hispaania gripi pandeemia kui ka 14. sajandi katkulaine, märgib Tamm.

-Kas maailmalõpu ootus on midagi kristlikule kultuurile omast või võis ka juba antiikmaailmas kohata seda, et inimesed ootasid elu lõppu Maa peal sellisel kujul, nagu see neile tuntud oli?

Maailmalõpu ootus on pigem kultuuriline universaal, kui midagi kristlikule kultuurile ainuomast. Kõige varasemad tunnistused maailmalõpu manamistest pärinevad juba Muistsest Lähis-Idast, mitmeid näiteid leiab antiikmaailmast, samuti muinaspõhja kirjandusest.

Kuid tuleb nõustuda, et kõige rikkalikum apokalüptilise kirjanduse traditsioon võrsus judaismi rüpes ja sealt ammutas ulatuslikult ideid ka kristlus, seda nii Vanas Testamendis -kust põhiosa juudi apokalüptilistest tekstidest jäi siiski välja- kui ka Uues Testamendis - näiteks Johannese Ilmutusraamat, millest sai kristliku maailmalõpukultuuri tüvitekst.

-Miks kristlastes Kristuse teise tuleku ja sellega koos maailmalõpu- mis arvati esialgu juhtuvat õige pea - mitte realiseerumine pettumust ei tekitanud?