Kõik 1921. aastal Šotimaal sündinud lapsed tegid 11-aastaselt IQ-testi. Nüüd kõrvutasid teadlased toonaste testide tulemusi Teises maailmasõjas elu kaotanute testide tulemustega, vahendab
New Scientisti uudist.

Üldse hukkus sõjas 491 šoti sõdurit, kelle IQ oli 11-aastaselt keskmiselt 100,8 punkti. Sõjas ellujäänud šoti sõdurite keskmine tulemus oli 97,4.

Edinburgh’i ülikooli psühholoogi Ian Deary sõnul võib erinevuse põhjuseks olla asjaolu, et Teine maailmasõda seadis sõduri ette pretsedenditud nõudmised ning võitlejatel läks rohkem vaja ajusid kui füüsilist jõudu, mis oli olnud määrav varasemates sõdades.

Maailmas on tehtud terve rida uuringuid, mis on näidanud, et targad inimesed elavad tavaliselt kauem kui nende madalama intelligentsusega kaasaegsed.

„Meid huvitas, mis oskusi nõuti eesliinil sõdivatelt sõduritel, sest relvad olid muutunud tehniliselt keerukamateks,“ ütles Dear.

Üheski teises riigis pole elanikkonna vaimseid võimeid niimoodi terve aastakäigu kaupa testitud. Mitmed uuringud on näidanud, et lapsepõlve IQ-näitaja võimaldab korrektselt ennustada inimese intelligentsust täiskasvanueas.

Üks varasem uuring leidis, et pärast sõda langes šoti meeste intelligentsustase. Deari töörühm püstitas korraks isegi hüpoteesi, et väiksema intelligentsusega mehed tunnistati suurema tõenäosusega sõjaväeteenistuse jaoks kõlbmatuks. Kuid uuring näitas, et see ei pea paika: need, kes sõtta ei läinud, olid intelligentsemad kui ellujäänud sõjaveteranid ning intelligentsustasemelt võrdsed lahingutes hukkunutega.

Andmestikust selgub, et madalama intelligentsusega sõdurite osaks langes kolm viiendikku kõigist surmajuhtudest, nende lapsepõlves mõõdetud IQ oli keskmiselt 95,3 punkti. 27 protsenti hukkunutest olid ohvitserid, nende keskmine IQ-tase oli 121,9, see viib aga üles kõigi hukkunute keskmise IQ-taseme. Allohvitseride keskmine IQ-tase oli 106,7.

„Üks võimalus on ka see, et intelligentsemad sõdurid tahtsid teha oma tööd hästi ning sattusid seetõttu ohtlikematesse olukordadesse,“ ütles Deary.