Aastatel 1896-2008 registreeritud suvespordialade 40 000 tulemusele rajanev teadustöö annab mõista, et pärast tippu 1988. aastal on sporditulemused jäänud püsima üsna samale pulgale, vahendab National Geographic.

Tõenäoliselt on avastus laiendatav ka talispordile, arvab töö autor, Prantsuse riikliku spordi- ja kehalise kasvatuse hariduse instituudi informaatika- ja algoritmikaspetsialist Geoffroy Berthelot. “Võtke ükskõik, mis spordiala — ikka on piir ees,” ütles ta.

Spordirekordid järgivad “progresseerumise reeglit”, mille kohaselt parandatakse tulemusi seda suuremate hüpetega, mida uuem on ala. Sedamööda, kuidas ala vanust kogub, muutuvad ka rekordiparandused tillemaks ning sportlased peavad vaevuhoomatava paremuse nimel üha rohkem tööd tegema.

Näiteks paistab ligi kaks kolmandikku kergejõustikualadest olevat sellesse punkti jõudnud viimase 15-20 aasta jooksul, mis näitab, et tänaseks on need alad arendatud inimvõimete piiri lähedale. Mõnel alal, näiteks meeste 400 meetri tõkkejooksus ning meeste ja naiste kettaheites pole uusi edusamme tehtud juba 1993. aastast alates.

Vastandina paranevad tulemused ujumises kiirenevas tempos, kirjutavad uurimuse autorid ajakirjas PLoS ONE.

See on aga tingitud viimasel paaril aastal esile kerkinud hüdrodünaamilisematest ujumiskostüümidest, mis on põhimõtteliselt kutsunud ellu täiesti uue spordiala ning “algseadistanud” progresseerumise reegli sisuliselt varasemasse etappi. Kuni selle ajani oli ujumisrekordeid purustatud üha kahanevas tempos.

2000. aasta olümpial kuldmedali pälvinud 200 meetri liblikujumise maailmarekordi omanik Tom Malchow väidab, et tema treeneri kinnitusel oleks ta tulemus kaasaegses ujumiskostüümis olnud kolme sekundi võrra parem.

Nüüdsest peale keelavad uued reeglid aga taoliste kõrgtehnoloogiliste ujumiskostüümide kasutamise. “Uute rekordite hulk hakkab väga järsult langema,” ennustab Malchow.

Veel üks ala, kus on toimunud tormilised arengud, on pikamaajooks, ütleb Berthelot. Põhjus on tema arvates selles, et pikamaajooksu võistlustele on pööratud märksa vähem meediatähelepanu kui sprindile. “Võib-olla on surve sprinteritele nii suur, et piirid saavutatakse väga kiiresti,” ütleb ta.

Ometi ei pruugi spordisündmused olla sedavõrd stagneerunud kui Betheloti uurimus paista laseb, arvab ajakirja Running Times jaoks kergejõustikustatistikat koostav Ken Young.

Probleem on selles, et kaasaegseid tulemusi võrreldakse tihti tulemustega 1980. aastatest, mis oli aga pidurdamatu dopingupruukimise kümnend, osutab Young. “Mitte kõiki steroidide toel saavutatud rekordeid ei tuvastatud ega kõrvaldatud statistikast.”

Berthelot nõustub, ent lisab, et dopingut pruukinud sportlaste osakaalu tema kasutatud andmetes ei ole praegu võimalik hinnata. Edasisete uuringute käigus loodab ta välja töötada statistilise meetodi kahtlaste tulemuste tuvastamiseks ja andmestikust kõrvaldamiseks.