Geeniuuringud näitavad, et nn efektiivne populatsioon ehk geneetiliselt erinevate isendite hulk oli tol ajal 18 500 indiviidi, samas kui kokku elas Maal umbes 55 500 varajast inimest (Homo erectus, H. ergaster ja arhailine H. Sapiens), vahendab ajakiri Scientific American.

Tänapäeva rahvastikku mõõdetakase varsti juba seitsme miljardiga, kuid efektiivne populatsioon on 1,7 kuni  2,9 korda väiksem kui miljon aastat tagasi ehk kõigest 6000-10 000 inimest.

Utah ülikooli geeniteadlase Lynn Jorde sõnul osutavad uuringud sellele, et miljoni aasta eest sai inimkonna geneetiline mitmekesisus märkimisväärse tagasilöögi.

Tõenäoliselt laastas Maad mõni sama mastaapne katastroof nagu Indoneesias Sumatra saarel asuva vulkaani Toba purse 70 000 aastat tagasi, mis inimsoo peaaegu hävitas.

Jorde töörühm jõudis uuringutulemusteni pärast seda, kui oli otsinud kahest täies ulatuses sekveneeritud kaasaegse inimese genoomist liikuvaid elemente, mida nimetatakse Alu-jadadeks.

Alu-jadad on lühikesed DNA jupid, mis liiguvad genoomi eri piirkondade vahel, ehkki sedavõrd madala sagedusega, et nende asukoht konkreetses piirkonnas annab mõista, et see on üsna iidne.

Kuna vanematel Alu-sisaldusega piirkondadel on olnud aega koguda rohkem mutatsioone, õnnestus töörühmal nukleotiidide mitmekesisuse alusel hinnata ka piirkondade vanust.

Seejärel võrdlesid uurijad nendes vanemates piirkondades leiduvaid nukleotiide analüüsitud genoomide üleüldise mitmekesisusega, mis võimaldas hinnata erinevuseid populatsioonide tõhusates suurustes ning seega ka kaasaegse ja muistse inimese geneetilises mitmekesisuses.

Uuringu tulemused ilmusid ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences.