Kaks Cambridge'i ja Edinburghi ülikooli teadlaste ajakirjas Nature täna avaldatud uuringut heidavad valgust sellele, kuidas bioloogiline kell kontrollib ööpäevaringseid ja hooajalisi käitumismustreid unetsüklitest kuni liblikate rändeni lillede õitsema puhkemisel, vahendab Novaator.

Cambridge'i ülikooli uuring suutis esmakordselt näidata, milline on punavereliblede ööpäevaringne rütm. Avastuse teeb märkimisväärseks see, et ööpäevaseid rütme on alati seostatud DNA ja geenide tegevusega, kuid erinevalt enamustest kehas leiduvatest rakkudest ei ole punalibledes DNAd.

Uuringu juhtiva autori Akhilesh Reddy sõnul on teada, et meie rakkudes on kellad, mis on rakkudega tugevasti ühendatud. Kujutagem ette mis juhtuks, kui ei oleks sisemist kella, mis aitaks meil ööpäevi tajuda. Rakk oleks tema igapäevast tegevust koordineeriva kellata pidevalt samas asendis. Sellel oleks tervisele mitmekordselt negatiivsed mõjud.

Juba praegu on teada, et näiteks vahetustega töötamise tõttu segadusse aetud bioloogilised kellad on seotud ainevahetushäirete, vaimse tervise probleemide ja isegi vähiga. Reddy sõnul on nende eesmärgiks jõuda teraapiate loomiseni, millest veel mõni aasta tagasi isegi ei mõeldud.

Teadlased inkubeerisid haigustunnusteta vabatahtlike puhastatud punavereliblesid pimedas ja kehatemperatuuril ning võtsid neist regulaarsete vahemikega mitme päeva jooksul proove. Nad kontrollisid seejärel kõrge veretaseme juures tekkivaid biokeemilisi markereid alküülhüdroperoksiide ning leidsid, et need tegid läbi 24-tunnise tsükli.

Alküülhüdroperoksiide leidub peaaegu kõigis teadaolevates elusorganismides. Edinburghi ja Cambridge'i ülikooli ning Prantsusmaal Banyulsis asuva okeanoloogia observatooriumi koostöö tulemusel leidsid teadlased sarnase ööpäevaringse tsükli merevetikate juures. See annab alust arvata, et ka iidsete eluvormide jaoks on sisemised bioloogilised kellad olnud alati olulised.

Uuringu käigus leiti rütmid mitme päeva jooksul vetikate alküülhüdroperoksiidide proove võttes. Kui vetikaid hoiti pimedas, siis ei olnud nende DNA enam aktiivne, kuid nende ööpäevaringsed kellad tiksusid ilma aktiivsete geenideta edasi.

Uuringut juhtinud Edinburgh'i ülikooli teadlase Andrew Milllari sõnul näitab see, et bioloogilised kellad on igivanad, mis on elusorganismides olnud miljardite aastate vältel. Bioloogiliste kellade mõju on ilmselt varemarvatust palju suurem ning nad on ka palju keerulisemad.