Inimese mälu on seniarvatust võimsam
Uurimuses, mille tulemused võivad kaasa tuua hüppe tehisintellekti arendamises ja mäluhäirete olemuse mõistmises, vaatasid inimesed viie tunni jooksul tuhandeid objekte. Hämmastaval kombel suutsid nad hiljem iga objekti ülimalt üksikasjaliselt meenutada.
“Pikaajalise nägemismälu maht on palju suurem, kui varem arvatud ja näidatud on,” kinnitas Aude Oliva, aju- ja tunnetusteaduste abiprofessor ning tööd kirjeldava uurimuse, mis ilmus sel nädalal žurnaalis Proceedings of the National Academy of Sciences, juhtiv autor.
Oliva ja tema juhendatud tudengid näitasid katsealustele ükshaaval ligi 3000 pilti, igaüht kolm sekundit. Samal päeval toimunud testides nõuti neilt pildipaaride vaatlemist ja varem nähtud kuvandite eristamist.
Katsealustele esitleti kolme sorti paare: kaht täiesti erinevat objekti; objekti ja erinevat näidet sama tüüpi objektist (näit. kaht isesugust kaugjuhtimispulti); ning objekti ja veidi muudetud versiooni samast objektist (näit. täis ja pooltäis tassi).
Vastu kõiki ootuseid osutusid katsealused üliedukaks; kolme tüüpi mälutestide juures oli keskmine tabavus vastavalt 92, 88 ja 87 protsenti. “Kui tuua vaid üks näide, tähendab see, et pärast tuhandete objektide silmitsemist ei mäletanud katsealused mitte ainult seda, millist kappi neile näidati, vaid ka seda, et kapi uks oli irvakil,” selgitas üks töö kaasautoreid, MIT tudeng Timothy Brady.
Ehkki eelmine, 1970. aastatel läbi viidud uuring näitas, et inimesed suudavad meelde jätta palju üksikpilte, eeldasid teadlased, et meelde jäävad vaid piltide abstraktsed kirjeldused (näit. “pulmapilt”), mitte aga üksikasjad igaühe kohta eraldi.
Uued tulemused annavad mõista, et nägemismälu maht on mitu suurusjärku suurem varasemas uurimuses osutatust. “Iga objekti üksikasjade kodeerimiseks on vaja palju rohkem ruumi,” ütles teine kaasautor, endine MIT magistrand, praegune Harvardi psühholoogiaprofessor George Alvarez.
Traditsioonilised nägemismeele-mudelid toetavad teooriat, mille kohaselt üksikasjad libisevad paratamatult meelest sedamööda, kuidas nägemissignaal silmadest aju kõrgematesse töötlemiskeskustesse liigub. Uued tulemused võivad kummutada neuroloogide senised mudelid ning sundida neid arvestama seda, kuidas inimesed nii palju detaile meelde suudavad jätta, usub töö kaasautoreid, MIT tudeng Talia Konkle.
Eelmised uurimused ei leidnud kunagi, et me nõnda palju üksikasju mälus hoida suudame, osaliselt aga seetõttu, et seda ei otsitudki.
Ometi usuvad uurijad, et selle juures, kui hästi me üksikasju mäletame, mängivad võtmerolli mitmed tegurid. Näiteks on röögatu vahe selles, kas inimesel on tähelepanu pööramiseks ajend või mitte — ning käesolevas uurimuses oli.
“Inimene peab püüdma. Ta peab tahtma seda teha,” rõhutas Konkle.
Teiseks on abi sellest, kui vaadeldavad objektid on tuttavad. Seekordses uurimuses kasutatud pildid kujutasid igapäevaseid esemeid nagu teleripuldid, kupüürid ja leivapätsid. Tõenäoliselt oleks tulemused teistsugused, kui katsealustel palutaks mäletada üksikasjaliselt abstraktseid kunstiteoseid, tõi Oliva näite. Järgmistes uurimistöödes loodab töörühm analüüsida tegureid, mis mälestuste kodeerimise üksikasjalisuse astet mõjutavad.
Värsked tulemused kehtestavad uue piiri inimmälu mahule ning lisavad usutavust sellistele lähenemistele tehisintellektile, mis sõltuvad peamiselt suurest mälumahust. Uuring võib kaasa tuua arenguid ka mäluhäirete diagnostikas, kus saab rakendada tundlikumaid teste selle kohta, mis jääb meelde ja mis mitte.
Tõlkinud Mart Kalvet.
