Inimese aju küpsetati targaks lõkketules
Kuidas küll on saanud tekkida nii energiaahne aju? Sellele küsimusele on pakutud mitmeid vastuseid. Ühte neist on viimastel aastatel propageerinud Harvardi ülikooli bioloogiline antropoloog Richard Wrangham. Kui juhtute olema toortoitlane, siis vaevalt teile Wranghami versioon meeldib. Nimelt väidab šimpansiuurijana tuntud Wrangham, et inimese eellased poleks mingil moel suutnud süüa nii palju toortoitu, et pidada ülal meie suurt kaloriahnet aju. Inimese evolutsiooni saladus peitub küpsetamises, kinnitab ta.
Suur kõht või suur aju
Tüüpiline toores vili, mida söövad šimpansid ja mida sõid ka Homo sapiens’i eellased, ei kuulu sugugi just kõige maitsvamate roogade kilda. Need viljad, mida meie lähisugulastest primaadid looduses söövad, pole mitte niivõrd banaanid või datlid, kui hoopis kibedad, kiulised ja üsna väikese suhkrusisaldusega marjad. Wrangham maitses neid Lääne-Ugandas, kus ta uuris looduses elavaid šimpanse. Ta jõudis järeldusele, et ükski inimene poleks säherduse sööma peal ellu jäänud. Lisaks on Homo sapiens’il võrreldes inimahvide ja teiste kunagi elanud inimlastega nõrgad lõualuud, pisikesed hambad ja väike sisikond. See kombinatsioon ei oleks kunagi suutnud läbi närida ja seedida nõnda palju tooreid puuvilju, et oma suurt keha ülal pidada.
Nõnda jõudis Wrangham järeldusele, et toidu keetmine ja küpsetamine tõid inimese arengusse suurema muutuse, kui võinuks arvata. Küpsetamine muudab kergemini seeditavaks nii kiulised viljad kui ka toore liha. Kui toore toidu söömiseks ja seedimiseks kulub märkimisväärne kogus energiat, siis küpsetatud toit aitab kaloreid kokku hoida.
Pikemalt sellest, kuidas vaest püütonit sunniti hüpoteesi huvides küpsetatud toitu sööma ja kuidas homo erectus võis kasutada tuld, saate lugeda Eesti Päevalehest.