Inimaju toodab rahustava toimega muusikat

Kas inimaju komponeerib loomulikul moel Mozarti või Chopini meistriteostega võrreldavaid viise? USA sisejulgeoleku ministeeriumi DHS (Department of Homeland Security) uurijad usuvad küll nii. Enamgi veel: nende ettepaneku kohaselt peaks inimese ajusisese muusika transponeerimine klaverile aitama võidelda pingelise kogemuse tulemusena tekkinud unetuse ja kurnatusega. Psühholoogid suhtuvad sellistesse väidetesse aga skeptiliselt.

DHS-i teadusuurijad programmi TechSolutions juurest ning inimtegurite ja käitumisteaduste osakonnast loodavad salvestada loomulikku ajutegevust rahuliku valvsuse perioodidel. Human Bionics - Virginia osariigis Purcellville'is asuv neuroloogilise koolituse ettevõte - teisendab signaali kuuldavaks polüfooniliseks meloodiaks. Katsealustel palutakse kuulata salvestisi eri aegadel kas närvide rahustamiseks või keskendumisvõime parendamiseks, vahendab New Scientist.

Nõudluse sellise tehnoloogia järele tekitasid kohalikud tuletõrjujad, rannikuvalvajad, pommirühmad ja muud DHS-i alluvuses töötavad ametimehed, teatab DHS-i teadusala pressiesindaja John Verrico.

Ühendkuningriigi Sheffieldi ülikooli psühholoog Lawrence Parsons leiab, et ettepanek puudutab mitut väärikat uurimisvaldkonda. "Aga ma kardan, et neil pole õrna aimugi sellest, mida nad tegelikult saavutada üritavad," lisab ta.

Bioloogiline tagasiside tähendab inimeste kehast saadud signaalide taasesitamist jõudluse parendamise eesmärgil. "Seda meetodit on suurema või väiksema eduga kasutatud juba 20 aastat," ütleb Parsons. 2004. aastal näitas Stanfordi ülikooli teadur Fumiko Hoeft koos kolleegidega, et ajutegevuse salvestamine funktsionaalse magnetresonants-tomograafiga ning salvestise esitamine vabatahtlikele aitas neil valu paremini taluda. Bio-tagasiside efekti on pakutud rakendamiseks isegi järgmise põlvkonna arvutimängudes.

"Mõte püüda katsealuste ajust muusikat ja seda algupärase meeleolu taassaavutamise eesmärgil neile taasesitada on aga ogar," ütleb Parsons.

Tema arvates on tõenäoline, et muusika meeleolu mõjutav vägi ei tulene mitte sellest, et helid saadakse inimese ajust, vaid ilmneb lihtsalt sellepärast, et tegu on meloodiatega. "Seda, et muusika moduleerib inimaju tegevust, on tõestatud paljude uuringutega," ütleb ta. Teaduslikud uuringud muusikaterapeutide väidete kontrollimiseks jätkuvad.

Verrico arvates alahindab selline lähenemine üksisiku isiklikku muusikamaitset. "Mõnel muutuvad juba Pachelbeli kaanoni ava-akordide peale silmalaud raskeks, teised võivad selle läbi kuulata ilma mingisuguse mõjuta," ütleb ta. "Käesolev uurimus on märksa isiklikum kui traditsiooniline muusikateraapia, kuna see on kavandatud sünkroniseeruma üksiksiku aju käivitavate protsessidega."

Berliinis asuva Max Plancki nimelise inimarengu instituudi psühholoogi Ulman Lindenbergeri arvates pole aga tõenäoline, et aju iseenda tekitatud muusika peale kuidagi eriliselt reageeriks.

Osa probleemist on selles, et ajulainete teisendamine kuulamiskõlbulikuks meloodiaks kõrvaldab tõenäoliselt signaali signatuuri, mistõttu inimene ei saa enam aru, et muusika on tema enda oma. Selline muusika võib meeleolu küll mõjutada, kuid on "äärmiselt küsitav, kas tulemused oleksid teistsugused, kui salvestis pärineks kellegi teise ajust," ütleb Linderberger.

Parsons ütleb, et kui katsetes osalevatele vabatahtlikele esitatava muusika päritolu katsealuste eest ei varjata, võib toimida hoopis üks teine tuntud fenomen. "Kõlab, nagu oleks tegu ühe paraja platseeboefektiga," ütleb ta. Platseeboefekt võib ravis anda võimsaid tulemusi, ning DHS-i uurijad peavad hoolega ette vaatama, et see nende uuringuid ei mõjutaks, hoiatab Parsons.

Ehkki uuring on osaliselt koherentne "segavad uurijad terve hulga teoreetilisi ideid kokku kapsapudruks, milles pole mingit loogikat," ütleb Parsons.