Koro keel kuulub samasse rühma tiibeti ja birma keelega, teatasid Gregory Anderson Oregoni elavate keelte instituudist, David Harrison Pennsylvania Swarthmore’i kolledžist ja Ganesh Murmu India Ranchi ülikoolist.

Ühenduse National Geographic toetusel uurimust läbi viinud teadlased pidid Bhutani ja Hiinaga külgneva Arunachal Pradeshi osariigi külastamiseks taotlema India valitsuse eriloa, vahendab Reuters.

Anderson osutab, et enamik kõnelejaist on vanainimesed. „Me leidsime midagi, mis on hääbumas, lõplikult kadumas,” ütleb Anderson pressiteates. „Kui oleksime oma reisiga viivitanud veel kümme aastat, poleks me enam pruukinud kohata sellist hulka antud keele rääkijaid, kui me praegu leidsime.”

Himaalaja piirkonnas sigu, riisi ja otra kasvatavad elanikud valdasid kaht tuntud, aka ja miji keelt, ent lingvistid kohtasid nende kõnes ka tundmatuid sõnu, mis osutusid korokeelseteks.

„Me ei olnud oma sõnaloendites eriti kaugele jõudnud, kui mõistsime, et see on igal võimalikul moel äärmiselt teistsugune.”

Kui näiteks akakeelne sõna sea kohta on „vo”, siis koro kõnelejad ütlevad „lele”. Samuti on koro keelel ainulaadne grammatika.

„On raske ette kujutada erinevamaid keeli kui koro ja aka,” kirjutab Harrison National Geographicu kirjastatavas, avastustööd kirjeldavas teoses „The Last Speakers” („Viimased kõnelejad”). „Need on sama erinevad kui, ütleme, inglise ja jaapani keel.”

Harrison usub, et koro keele päritolu võib selgitada orjakaubandusega.

Harrison, kes on aastaid tegelenud surevate keelte seiramisega, hindab nende väljasuremise tempoks kaks keelt kuus. Paljusid hääbuvaid keeli kõnelevad vaid üksikud vanurid ning suurt osa, nagu koro keeltki, pole keegi kunagi üles kirjutanud ega muul moel jäädvustanud.

„Teadlase arvelduslehel on koro keel üheksainsaks sissekandeks 6909 maailma keelest koosnevas loendis,” lisab Harrison.

Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!