Indiaanlaste imemuld pidurdab kliimasoojenemist?

 (6)
Indiaanlaste imemuld pidurdab kliimasoojenemist?
Corbis/Scanpix

Ammu enne seda, kui eurooplased Lõuna-Ameerikasse jõudsid, õitses Amazonase jõe ääres inimkultuur, millest ei ole alles jäänud uhkeid linnu ega varemeid. Kuid need rahvad, kes elasid seal Amazonase jõe ääres umbes poolteist tuhat aastat tagasi, on endast alles jätnud tohutu jälje, mille päritolu tekitas pikka aega küsimusi.

Kust on saanud vihmametsa, kus pinnas on tavaliselt äärmiselt toitainevaene, maailma kõige viljakamad mullad? Mullad, mis oma musta värvuse tõttu on saanud nimeks terra preta (portugali keeles must maa) sisaldavad nii rohkesti sütt, et üks teooria püüdis nende päritolu seletada Andides pursanud vulkaanilt pärit tuhamudavoogudega, kirjutab ajakiri Tarkade Klubi.

Kuid see seletus polnud siiski õige. Mulla söesisaldus, rohked potikillud, loomakondid ja inimtegevuse jäljed viitasid sellele, et nende muldade tekkimise juures on mängus olnud inimkäsi.

Sellise mullaga põlde leidub nii rohkelt, et mõne teadlase hinnangul ületab süsimusta mullaga põldude pindala kaks korda Suurbritannia territooriumi.

Kui vanade eestlaste alepõllundus käis reegli järgi “raiu ja põleta”, siis Amazonase metsades lähtuti ilmselt reeglist “raiu ja söesta”. Puit, puulehed, sõnnik on põletatud hapnikuvaeses keskkonnas ja suhteliselt madalal temperatuuril. Seda protsessi nimetatakse pürolüüsiks ning sel kombel tekkinud söes on süsinikuaatomid seotud palju tugevamalt kui tavalises taimses materjalis. Kui puulehed või põhk põllul maasse künda, siis muudavad mikroorganismid selle paari aastaga kõduks.

Pürolüüsi käigus saadud biosüsi peab mullas vastu aga sadu, isegi tuhandeid aastaid. Indiaanlased segasid sel kombel põletatud sütt mullaga ning rikastasid nii oma põllumaid.

Huvi taas üleval

Indiaanlaste põlluharimismeetod on tänapäeval taas esiplaanile tõusnud ja seda lausa mitmel põhjusel. Intensiivne põllumajandus kurnab põllumaad välja ning söega rikastatud mullad võiks olla abiks, et saagid ei langeks.

Sakus asuva põllumajandusuuringute keskuse asedirektor Märt Nõges ütles, et maailmas on tehtud erinevaid katseid, ent sama väetamise taseme juures suureneb biosöega rikastatud põldudel saak kordades.

Ajakirja Tarkade Klubi oktoobrinumbris:
• Vajalikud vastused tuumaenergiast
• Sõda isetehtud lõhkekehade vastu
• Kas vananemist saab peatada?
• Kuidas mõõdetakse kiirust?
• Persoon: arvutiteadlane Jaan Raik
• Miks on haigutamine nakkav?

Milles seisneb see saladus? Süsinik annab mullale sõmeruse, parandab mulla vetthoidvaid omadusi, seob raskemetalle ja lagundab pestitsiide.

Suurim efekt on saadud puuviljakasvatuses, kus saak kasvas lausa kuuekordseks. Miks see nii on? Süsinikurohkes mullas saavad hoo sisse mullaseened, mis kiirendavad taimekasvu, sest taimed saavad seente kaudu fosforit, lämmastikku ja mikroelemente. Seened jälle omakorda hangivad taimest süsivesinikke.

Nõges märgib, et Eestis on väga palju lubjavaest põllumaad, mille söega rikastamine võiks saagikust tõsta ilma väetisekoguseid suurendamata.

Söestamine aitab kliimat

Kuid mitte pilt lokkavatest viljapuuaedadest pole maailma teadlaste tähelepanu suunanud biosöele. Taimed seovad kasvades biosünteesi käigus süsihappegaasi. Kui taimed lagunevad, siis vabaneb süsinik uuesti atmosfääri.

Kuid kui õnnestuks söestamise abil osa taimedes leiduvast süsinikust pikaks ajaks siduda, siis võimaldaks see langetada atmosfääris süsihappegaasi koguseid ning sel moel vähendada kasvuhooneefekti, mis on kliima soojenemise põhjus. Põlde söega rikastades saaks ühtlasi parandada planeedi tervist. Loomulikult peab söestamine selleks, et atmosfääris mingeid muutusi tekitada, olema piisavalt massiline.

Suurbritannia teaduste akadeemia The Royal Society septembrikuine ülevaade planeediparandusideedest märgib biosöe puhul, et piiriks on taimede kasvukiirus ning tekkida võib konflikte maakasutuse pärast. Sama põllumaad soovivad kasutada põllumehed, kes kasvatavad toiduvilja, ja need, kes kasvatavad vilja biokütuste tootmiseks. Siit tekib küsimus, kas eelistada toidutootjaid, biokütuste tarbeks kasvatajaid või neid, kel silme ees idee tõsta söe abil põldudel muldade kvaliteeti ja teha head maakera kliimale.

Samas märgib ülevaade, et uuringute järgi võiks biosöe fossiilse kütusena põletamine olla kliima muutmise seisukohalt isegi parem kui seda lihtsalt maasse matta. Samuti märgib ülevaade riske, loetledes, et pole teada, milline on biosöe pikaajalised mõjud muldadele, kuigi väljakaevamistel on leitud biosöemuldi, mis on tuhandeid aastaid vanad. Tähelepanuta ei tohi jätta kulutusi, mida tuleb teha põllukultuuride väetamiseks ning pärast saagi transpordiks.

Lõpuks leiab ülevaade, et globaalsete temperatuuride alandamiseks on see meetod suhteliselt pikatoimeline ning igal juhul vajab kogu teema täiendavat uurimist. Taimsete jäätmete pürolüüsil tekivad söe kõrval veel biokütus ja vesinik, mida saaks kasutada energiatootmiseks või panna selle jõul liikuma autod.

Iga aiaomanik võib aga juba sel sügisel endale biosütt teha — sügislehelõkkele tuleb vaid õhuke mullakiht peale kraapida ning lasta siis lehtedel lõkkekuumas söestuda. Kas sellest on maailma kliimale mingit kasu, on juba iseasi.