Indiaanlased võõpasid keha punaseks elavhõbedaga
Tänapäeval on 3600 meetri kõrgusel merepinnast asuv Huancavelica üks vaesemaid linnu Peruus, kuid 16. sajandil kujunes sellest üleilmne rikkuseallikas. Hispaanlased kutsusid seda piirkonda Andides surmakaevandusteks (mina de la muerte), sest tööde käigus suri hulk elavhõbesulfiidi kaevandama pandud põliselanikke, kaevandustest on jäänud aga püsiv keskkonnareostus ka järvesettesse, kirjutab Eesti Päevaleht.
Ja kui seni arvati, et hispaanlaste masskaevandamine hävitas kõik varasema inkadeaegse kaevandamise jäljed, siis nüüd on teadlastel võimalik reostuse põhjal ajaloofakte kindlaks teha.
Huancavelica (või Wankawillka, nagu seda wankade järeltulijate elupaika ketšua keeles kutsuti) kaevandustele lähemates järvedes suurenes elavhõbedasisaldus järsult alates 1400. aastast eKr ja see reostus oli otseselt seotud elavhõbedamaagi kaevandamisega, kirjutab Nature.
Punase maagi kinaveri ehk elavhõbesulfiidi kaevandamine saavutas esimese hiilgeaja Chavini kultuuri ajal umbes aastal 600 eKr. Inkad võtsid kaevandused uuesti kasutusele ja hispaanlased tegid neist tõelised surmakaevandused.
1648. aastal märgiti Potosi ja Huancavelica kaevandusi Hispaania impeeriumi jõukuse kahe alustalana, kuid tuleb välja, et vedelas olekus elavhõbedat oskasid indiaanlased valmistada ilmselt juba enne hispaanlaste saabumist.
