Imeline instrument teeb ka võhikust muusiku
Väikestel liigutustel on suur mõju: kosta on kurinat, siis tuksumist ja pahinat, siis tungib sisse kõmisev trummeldamine. Iga esemenihutus kutsub esile uusi, senikuulmata toone. Äkitselt see suriseb, siis hakkab pühalikult mürtsuma bass. Lauaplaat helendab taevassiniselt; selle vastuhelk võbeleb iseäralike muusikute nägudel.
Publik näib olevat kõrgema nõiakunsti tunnistajateks. Nad kogevad muusikainstrumenti, milletaolist varem pole nähtud.
Muusikat teevad mängukettad. Igaühel on oma ime: ühed toovad lauale asetatuna kuuldavale erinevate värvingutega kõlasid, niipea kui teisi lähemale nihutatakse, kõlad taas muunduvad. Siin on katkestuskettad ja helivooklotsid, rütmitäringud ja helide täksimiseks või karestamiseks mõeldud detailid. Muusikategemise võimalused on lõputud.
Imepärane laud valmis Barcelonas Pompeu Fabra ülikoolis. Rühm noori muusikateadlasi on juba aastaid otsinud täiesti teistsugust muusikariista. «See peab suutma kõike, mida me soovime,» ütleb üks leiutajatest Martin Kaltenbrunner, «ja samas olema väga lihtsalt mängitav.»
Välja tuli vägev süntesaator, mis toob kuuldavale kõikvõimalikke helisid, kuigi ei näe sugugi sedamoodi välja. Sel pole nuppe, juhet, ei mingit hirmutavat tehnikat. Siniselt helendav laud, hunnik läbipaistvaid mängunuppe, see on kõik.
Seda imelist lauda, mis kannab nime Reactable, on proovida saanud juba tuhanded inimesed. Seda on näha olnud näitustel ja konverentsidel kogu Euroopas. Linzis peetud Ars Electronical pärjati seda hiljuti Kuldse Nicaga. Mitmed muuseumid on omale tellinud juba eksemplari. Edu on olnud sedavõrd suur, et teadlased plaanivad nüüd oma süntesaatoriga turule tulla. Parasjagu on loomisel firma, mis hakkab seda tootma. Müügile peaks Reactable jõudma varsti.
Pole ime, et instrument rahvale hästi peale läheb: seda suudab igaüks pea hoobilt mängida. Isegi viisipidamatud, noodipelgurid ja kõva kuulmisega võhikud saavad mängunuppude abil kõlavõluriteks. Piisab natukesest ringinihutamisest, et kõlaks imposantne helivoog, klõbin ja susin, tahte järgi vormitav nagu akustiline tainas.
Muusikaline laud on ühtaegu lihtne ja võimalusterohke. 90 seni olemasolevat erinevat mängukettakest on mitut pidi muudetavad ja soovi järgi ühendatavad. Kes kettaid raadionupu kombel keerab, saab muuta ka heli tugevust, heli kõrgust või moodulite olekut. Kärsitutele on valmis seatud täringud, mis toovad mängu ette valmistatud salvestused: näiteks jala tatsuma panevad trummid või rütmikitarri. Kes aga soovib luua tavapäraseid meloodiaid, võtku pigem klahvistik – nootide järgi mängimine pole Reactable’i tugevaim külg.
Muusikud alustavad reeglina tühja lauaga, siis panevad nad – klots klotsi haaval – instrumendi kokku. Kiiresti tekib selle juures fantaasiarikkalt keerukas helidemoodustis. Juba ühe-kahe tosina ketta puhul läheb vastasmõjude jälgimine keerukaks. Poolt juhib mängija, teise poole osas peab ta laskma moodulitel nende tahtmist teha.
See sobib eelkõige avastajanatuurile. Islandi lauljatar Björk võttis viimasele turneele ühe laua kaasa; seda mängis üks tema muusikutest. Nüüdseks on Björk tellinud veel ühe instrumendi, ütleb Martin Kaltenbrunner. «Ta soovib selle ise selgeks õppida.»
Tehnika on imetlusväärselt lihtne. Lauaplaat on tehtud tavalisest mattklaasist. Selle all varjub videokaamera, mis registreerib lauaplaadil toimuvat. Selleks, et kaamera klotsid ära tunneks, on nende alumisele küljele trükitud arvutiga loetavad sümbolid. Nii juhitakse helide sündi. Muusikud näevad selle juures alati, kuidas klotsid teineteisele mõju avaldavad. Animeeritud valgusrajad klotside vahel näitavad ühendusi – näiteks impulsigeneraator, mis teise klotsi tooni määrab, saadab üle mängulaua ka nähtavaid valgusimpulsse. Neid tekitab projektor, mis on samuti laua all sisse seatud.
Kes soovib, võib vähese raha eest ka ise sarnase maagilise mängulaua ehitada. Põhimõtteliselt piisab algelisest veebikaamerast ning elektroonikapoest soetatud odavast projektorist. Mänguklotside asemel kõlbavad pappkarbikesed, millele sümbolid on peale trükitud. Näidised leiab internetist. Sealt saab tasuta ka tarkvara, mis on vajalik klotside asukoha määramiseks ja sümbolite äratundmiseks.
Seda tarkvara peavad teadlased tegelikuks saavutuseks; muusikariist on vaid esimene kasutusnäide. Võimalused pole pelgalt muusikalised; võlulaud kujutab endast pigem uut arvuti käsitsemise viisi: kes näiteks raadiot kuulata soovib, võib lauale asetada lihtsalt kaks ümmargust klotsi – üks juhib helitugevust, teine valib kanali. Tavapärane toimimine hiire ja klaviatuuri abil pole alati kõige loomuomasem. Paljugi näiks lihtsamana, kui selle justkui otseses mõttes kätte võtta saaks, usub Kaltenbrunner.
Microsoft turustab juba laudarvutit, mis sarnaselt Reactable’iga reageerib esemetele ja sõrmeliigutustele. Digifotosid saab sel kätega ümber tõsta; lähemale suumimiseks piisab – nagu Apple’i iPhone’il –, kui kaht sõrme teineteisest eemale lükata. Ja kes asetab pinnale spetsiaalse veiniklaasi, saab lugeda infot selle veini kohta. Seni võib sarnaseid nutikaid laudarvuteid kohata pea ainult hotellides ja elektroonikapoodides. Kas see tehnoloogia ka kodutarbijate seas kunagi läbi lööb, pole veel selge – asjatundjatel on omad kahtlused.
Muusika puhul on kätega andmete liigutamise kasu aga silmaga näha. Vähetähtis pole see, et seoses sellega on digitaalne süntesaator saanud viimaks kontserdikõlbulikuks. Juba aastaid levib elektroonilise heli kasutamine muusikas aina laiemalt, kuid laval on sellel veel vähe veetlust. Muusikud pakivad seal olles lahti oma sülearvutid ja klõbistavad sellel nagu ametnikud, kes on kontorist veidi tööd kaasa võtnud.
Mängulaud mõjub seevastu teisiti. Sel võivad ühekorraga ja soovikohase väljendusrikkusega klotse ringi libistada neli muusikut. Publik näeb sel juhul, kuidas käed helendava pinna kohal keerutavad.
Praegu on laud veel veidi kobakas; kaamera ja projektor nõuavad ruumi. Varsti aga peaks suur korpus üleliigseks osutuma: Jaapani ettevõte Sharp on välja töötanud monitori, mis on ühtaegu skänner. Esialgu on sellest vaid väikeversioonid mobiiltelefonidele, kuid võimaluste ulatus on sellest juba näha: piisab visiitkaardi ekraani ees hoidmisest ja juba loetakse see mällu. Kunagi annab selle abil ehitada ilmselt Reactable’i, mis mahub seljakotti – muusikud lükkavad kettaid ringi siis otse lameekraanil.
Barcelona teadlaste kohaselt võib seade muidugi olla kuitahes väike. Muusikatehnoloogia töörühm, millesse nad kuuluvad, on eesmärgiks võtnud püksitaskusse mahtuva muusikariista. Apple’i iPhone näiteks laseb end lihtsalt käristiks moondada.
«Vajalikud liikumisandurid on ju juba sisse ehitatud,» ütleb Kaltenbrunner. Puudu on vaid programm, mis võimaldaks kärinatekitajal liikumist mänguliselt muusikaks muuta. Valida oleks võimalik kõikvõimalike virtuaalsete instrumentide vahel.
Töörühm on juba näidanud, milleks ta võimeline on. Mõnda aega müüb ta vaimustunud kundedele 2 euro ja 39 sendi (37 krooni ja 40 sendi) eest programmi RjDj. See loob iPhone’is elektroonilist muusikat, mis reageerib pidevalt kuulajat ümbritsevale keskkonnale. Soovi korral seab see end sammudega samasse takti või moonutab ja väänab su häält samal ajal, kui sa mikrofoni laulad. Sel on koguni funktsioon, millega fantaasiarikkalt moonutatud keskkonnahelid kõlavasse laulu sisse põimitakse: autod pööravad kõlinal ümber nurga ja naabri pinšer turtsub kui põrgukoer.
