Ilmavaatlustega alustasin 1989. aastal. Ajendiks oli soov vanarahva agraarkalendrit rohkem teada saada – sajandeid on ju ilma ennustatud ennekõike selleks, et ellu jääda. Kui leib on laual, elad talve üle. Millise hinnaga aga leib ja kartul kätte tulevad?

Tänapäeval muidugi on ilmaennustusel ka muid eesmärke – inimesed püüavad puhkamiseks valida kuiva ja sooja aja, põuane suvi, mis vanarahva nälga jättis, on tänapäeval aga see “õige suvi”. Elu on muutunud.

Ilmavaatlus on jõukohane igaühele

Ilmavaatlusega võib alustada igaüks, kel huvi ja hingeside loodusega. Omast kogemusest võin öelda, et asi läheb pidevalt tegeledes järjest põnevamaks. Saabub vilumus märgata ja prognoosida.

Alati tuleb meeles pidada, et ilmavaatlus ei ole ilmateade. Sünoptikud ütlevad, et kõige täpsemini saab ilma ennustada umbes kolm päeva ette. Ja mõnikord on seegi liiga pikk aeg.

Esialgu märkisin üles pigem talvised ilmavaatlused: ilm mardi-, kadri-ja andresepäeval, esimese lume maha sadamise päev, kas lumi jäi püsima või sulas, milline oli ilm jõulude ajal. Seejärel hakkasin kirja panema märke kevadest: millal saabusid esimesed rändlinnud, mis looduses muutus.

Esimese kümne aasta vaatluspäevikute olulisem sisu kirjeldas aiataimede õitsemise ja köögiviljade külviaegu ning saagikust. Jälgisin looduse arenemist ja mõju aiatööde tegemistele. Sealt edasi olen vaadanud suuremat pilti ja leidnud sarnasusi eri aastate vahel.

Vaatlused annavad võimaluse prognoosida ilma puhkuste ajaks, teha valikuid ürituste osas ning planeerida pikemaid matku.

Aastakümnete pikkune ilmavaatlemine võimaldab natuke teha oletusi ka kliima muutumise kohta, aga see ongi vaid oletamine, mida ei saa seostada teadusega. Ilmastik on pidevas muutumises ning selleks, et öelda, kas ja kui palju kliima muutub, on vaja põhjalikke uuringuid.

Seda, milline suvi meid ees ootab ja mida ilm toob, loe edasi SIIT