Iidsel müüdil pole alust: teadlased ei leidnud vihmase ilma ja liigesevalu vahel mingit seost
Arusaam, et teatud sümptomid ja ilmastikunähtused käivad käsikäes, oli levinud juba antiikajal. Nüüdismeditsiini üks alusepanijaid Hippokrates (u 460–370 eKr) kannustas traktaadis „Õhkudest, vetest ja paikadest“ (kr „Περί Αέρων, Υδάτων, Τόπων“) neid, kes soovivad arstiteadust tundma õppida, vaadelda aastaaegade vaheldumist ja jälgida valitsevate tuulte suunda, et näha, kuidas nendega kaasnevad ilmastikuolud tervisele mõjuvad. Too usk, mille püsimisele sajandite vältel on tõenäoliselt kaasa aidanud rahvapärimus ja väikesed, korduvalt vastuolulisi tulemusi andnud väikesed uuringud, on valdav tänapäevalgi.
Harvardi ülikooli meditsiiniteaduskonna tervishoiupoliitika Ruth L. Newhouse’i nimelise õppetooli professori ja Massachusettsi üldhaigla arsti Anupam Jena äsja avaldatud analüüsi juures rakendati n-ö suurandmete (ingl big data) sõelumise e andmekaevandamise põhist lähenemist. Täpsemalt kõrvutati miljonite arstivisiitidega seonduvaid kindlustusnõudeid USA riikliku ookeani- ja atmosfääriuuringute ameti NOAA tuhandetes ilmavaatlusjaamades kogutud andmetega sademehulkade kohta.
Mingit korrelatsiooni ei leitud
„Kuidas me neid andmeid ka ei sõelunud, ei õnnestunud meid tuvastada korrelatsiooni vihmasaju ja liigese- või seljavaluga arstile pöördumiste hulga vahel,“ märkis prof Jena. „Lõppjäreldus on, et valutavad liigesed ja tuikav selg ei pruugi olla usaldusväärsed ilmaennustajad.“
Uurimuses võeti vaatluse alla USA ravikindlustussüsteemi Medicare aastatel 2008–2012 salvestatud andmeid eakamate ameeriklaste rohkem kui 11 miljoni perearsti-visiidi kohta. Uurimisrühm esitas hulga küsimusi: kas vihmastel päevadel või pikemale vihmasele ilmale järgnenud ajal pöördusid patsiendid sagedamini selja- või liigesevaluga arsti poole? Kas patsiendid, kes käisid arsti juures muul põhjusel, kurtsid vihmaste päevade eel, ajal või järel põlve- või seljavalu üle? Aga kui vihma sadas mitu päeva järjest? Kas varasema reumatoidartriidi-diagnoosiga patsiendid kaebasid suurema valu üle, isegi kui üldvalimis polnud „vihmaefekt“ tuvastatav? Vastused kõigile neile küsimustele ei näidanud mingisugust mõtestatud seost liigesevalu ja vihmase ilma vahel. Vihmastel päevadel kurdeti valusid kokku 6,35 protsendil arstivisiitidest; sademeteta päevadel oli sama näitaja 6,39. Kas see tähendab, et kõik patsiendid, kes usuvad märja ilma ja valude seotusse, kujutavad seda endale ette?
Inimaju on mustrite leidmise peale mihkel
„Eitavat väidet on keeruline tõendada,“ märkis prof Jena, „kuid kui valu vihmaga kliiniliselt tähendusrikkal määral suureneks, oleksime pidanud leidma sellest efektist vähemalt mingisuguse väikese, kuid tähelepanuväärse märgi. Seda me ei leidnud.“
Inimaju on väga osav tabama kõikvõimalikke mustreid, märkis prof Jena, ning taolised uskumused kujutavad endast sageli „iseennast täide viivaid ennustusi“. Kui eeldate, et põlv hakkab vihmaga valutama, aga tegelikult ei hakka, unustate selle ära, selgitas ta, kui põlv aga valutab ja te ajate valu vihma kaela, jääb see enamasti hästi meelde. „Arstidena peaksime hoolega tähele panema, mida patsiendid meile räägivad. Valu on valu, sadagu vihma või mitte,“ rõhutas prof Jena. „Kuid oluline on teada, et kliinilises tähenduses ei paista valu ilmastikunähtuste mõjul kasvavat või taanduvat.“
