Hüpe kosmose piirilt: kas inimene ületab helikiiruse?

 (20)
Baumgartner
Felix BaumgartnerAP/Scanpix

Viimane kord, kui maailm Felix Baumgartnerist kuulis, oli siis, kui ta süsinik­tiibadel üle Inglise kanali lendas. Tema järgmine projekt paneb inimvõimed uut moodi proovile.

Red Bull Stratos on missioon, mille plaan on viia maailma parim BASE-jumper Felix Baumgartner kosmose piirile. Nimi Red Bull Stratos tuletati stratosfääri kihist, kuna sellelt kõrguselt kavatseb Felix sooritada vabalangemise ning murda helikiirust, vahendab ajakiri Inseneeria

Projekti on kaasatud maailma juhtivad teadlased, insenerid ja füüsikud, kes on viimase kolme aasta jooksul seda projekti ette valmistanud. Baumgartner proovib tõusta kõrgrõhu õhupalliga stratosfääri ülemise piirini, ligi 37 kilomeetri kõrgusele maapinnast. Õhupalli alla on kinnitatud rõhu all olev kapsel, mille sees on spetsiaal­ses kõrgrõhu skafandris Felix. Baumgartner üritab esimese inimesena murda helikiirust ning saavutada vabalangemise kiiruseks 1110 km/h.

Rekord 50 aastat löömata

USA Air Force’i kolonel Joseph Kittinger, kes proovis stratosfäärihüpet aastal 1960 (31,3 kilomeetri kõrguselt), avas kosmoseuuringutele ukse. “Inimesed on proovinud mu rekordit viimased 50 aastat murda. Paraku on paljud selle katse käigus hukkunud,” räägib Kittinger. “Aga ma usun, et meie unikaalse tehnika ja vahenditega, selle maailma tippudest koosneva tiimiga, suudame me Red Bull Stratose missiooni täide viia.”

Seotud lood:

Felix astub sõna otseses mõttes pea ees tundmatusse. Edu ei ole garanteeritud, kuna viimase 50 aasta jooksul pole kellelgi see katse õnnestunud. Seetõttu ongi Stratose ettevalmistused nii kaua aega võtnud. Joe Kittingeri saavutus on siiani olnud baasaluseks kosmoseprogrammide koostamisel ning arendamisel. Astronaudid ja lendurid ning tuleviku kosmoseekskursioonid on kõik veel üsna ebastabiilsel alusel. Stratose projekt annab tõuke tulevikku ning aitab leida vastuseid ohutumaks lendamiseks.

Kuidas missioon alguse sai

2005. aastal helistas Felix Baumgartner oma sõbrale, Ameerika insenerile Art Thompsonile, paludes tal osaleda hullumeelses stratosfääri projektis. Felix ja Art mõistsid, et sellise skaalaga projekti ettevalmistus võtab aega aastaid ning nõuab täielikku pühendumist ja parimat teaduslikku meeskonda. Nad viisid oma ettepaneku aviatsioonifanaatiku ja energiajoogi gigandi Red Bulli omaniku Dietrich Mateschitzini, kes nägi selles projektis visiooni tulevikulennunduse ja kosmoseuuringute aitamiseks. Saades sponsorlusetiimi endale seljataha, hakkasid Felix ja Art kokku panema teadusmeeskonda, et tagada projektile edu.

Hüpe leiab aset 2010. aasta kevad-suvel Põhja-Ameerikas. Täpne aeg ja koht antakse aja jooksul teada, kuna kõik oleneb ilmastikuoludest ning testimiste tulemustest.

Projekt viiakse ellu suure teadusliku kõrgrõhu õhupalliga, mille suurus ületab Ameerika jalgpallistaadioni mõõtmed. Õhupalli alla kinnitatakse kõrgrõhu all olev kapsel. Saavutades vajaliku kõrguse, eemaldatakse kapslist rõhk ning Felix väljub kapslist spetsiaalses kõrgrõhu skafandris. Felixi langevarju küljes on pidurdusvari, mis vajadusel stabiliseerib pöördeid ning kõrvalekaldeid. Kui Felix maandub, võtab teda vastu terve meditsiini- ja teadlaste tiim, kes kohe dokumenteerib ja analüüsib teda. Kõik tulemused tehakse teadlastele ja avalikkusele kättesaadavaks.
Felixi ettevalmistustööd on hõlmanud kõrgrõhukambris treenimisi, et vaadata kuidas ta keha reageerib hapniku vähesusele, hüperventilatsioonile ning kiirele dekompressioonile. Lisaks treenib Felix vertikaalses tuuletunnelis, et leida oma skafandris parimad vabalangemise asendid. Lisaks treeningutele maapinnal on Felix mitmete kuude vältel hüpanud oma varustuses erinevatelt kõrgustelt, et saada kätte vabalangemise tunne ning testida oma skafandrit.

Katses osalev kõrgrõhu õhupall on ehitatud spetsiaalsest kõrgkvaliteetsest polüetüleenkilest ning polüester-koormusteibist. Sellise suure õhupalli jaoks on materjal väga õhuke ning teip kannab enamuse koormusest, kõik õmblused on kinni kuumutatud. Selle tulemusel on õhupall kerge ning väga tugev — ideaalne kombinatsioon tagamaks ohutut lendu.

Hüppepäeva stsenaarium näeb välja nii: õhupalli start on planeeritud 30 minutit enne koitu, kuna sel ajal on õhuliiklus hõre ning ilmastikuolud rahulikud. Õhupall koos kapsli ja Felixiga tõuseb ülespoole ligi kolm tundi, millest tund aega siseneb ta stratosfääri kihti. 37 kilomeetri kõrgusel eemaldab Felix end kapslist, laseb oma skafandri õhku täis ning hüppab… 35 sekundit hiljem saavutab ta ülehelikiiruse. Vaba langemine kestab eeldatavasti viis kuni seitse minutit ning 1,5 kilomeetri kõrgusel maapinnast avaneb Felixi langevari automaatselt. Maapinna poole langeb ta ligi 10 minutit. Kui Felix on turvaliselt maapinnal, tuuakse ka õhupall ja kapsel maale tagasi. Kogu projekti kestuseks koos langemisega ennustatakse neli tundi.

Katse käigus proovib Felix murda nelja rekordit:

- olla esimene inimene ajaloos, kes murrab helikiiruse
- lüüa vaba langemise kõrgusrekord (praegune rekord on 34 kilomeetrit, Felix sihib 37 kilomeetrit)
- kõrgeim heeliumõhupalli lend
- kõige kauem kestev vabalangemine (praegune rekord on 4 min 36 s, Felix sihib 5 min 35 s)

Tuleviku lendurid saavad rakendada hüppe lahendusi

Felix tõuseb 37 kilomeetri kõrgusele maapinnast, see on neli korda kõrgemal, kui lendavad tavalennukid. Felixi vabalangemise kiirus küündib 1110 kilomeetrini tunnis ning ta on ühtlasi esimene inimene, kes proovib ilma lennuvahendita murda helikiirust. Võrdluseks: tavaline Boeing 747-400 lennuk lendab 912 km/h. Temperatuur Boeingi kõrgusel on vähemalt miinus 43 kraadi. Temperatuur tõuseb stratosfääri kõrgemates kihtides, seega hüppe hetkel on temperatuur “tühised” miinus 23 kraadi. Seevastu vaba langemise jooksul tuleb Felixil ja tema varustusel vähemalt minuti vältel vastu pidada miinus 43 kraadisele külmale. Vaba langemise kestvuseks ennustatakse 5 min 30 s. Olgugi, et Felix langeb ülehelikiirusel, soovib ta ühtlasi lüüa kõige kauem kestva vabalangemise rekordit.

“See on tõepoolest samm tundmatusse. Keegi ei saa täpselt ennustada, kuidas inimkeha selles projektis vastu peab. Me räägime ülehelikiirusest,” räägib Baumgartner. “Aga me saame selle varsti teada. Tuleviku astronaudid ja lendurid vajavad vahendeid ning lahendusi, kuidas sellistest kõrgustest ohu korral väljuda.”