Pupillid osutusid ülimalt „äraandlikuks“, kuna laienesid enamiku puhul videodest, mis kujutasid katsealuste jaoks veetlevaid inimesi, paljastades seega nende paiknemise hetero-homoseksuaalsuse astmikul. Varem on teadlased selle mehhanismi uurimiseks kas lihtsalt esitanud inimestele küsimusi nende sugulise sättumuse kohta või rakendanud füsioloogilisi meetmeid nagu genitaalse erutuse mõõtmine. Taolistel meetoditel on aga mitmeid tõsiseid puudujääke, vahendab Medical Xpress.

„Soovisime leida alternatiivset mõõdupuud, mis näitaks automaatselt inimese sugulist sättumust, aga poleks nii invasiivne kui varem kasutatud meetodid. Pupillide reaktsioon ongi täpselt selline mõõdupuu,“ selgitab uurimuse juhtiv autor, Cornelli ülikooli inimese ökoloogia kolledži järeldoktor Gerulf Rieger. „Meie uus tehnoloogia võimaldab uurida seksuaalset orientatsiooni sellistel inimestel nagu näiteks traditsiooniliste kultuuride esindajad, kes ei oleks iial nõus osalema genitaalse erutuse määra mõõtvates uuringutes. See annab meile palju parema ülevaate seksuaalsuse väljendamise viisidest kogu planeedil.“

Värske töö tähtsus seksuaaluuringute valdkonnale ei piirdu aga pelgalt uudse mõõdupuuga. Ehkki heteroseksuaalsetel meestel ilmnes naisi kujutavate seksuaalsete videote vaatamisel tugev pupillireaktsioon, mida mehi kujutavate videote peale juhtus harva, reageerisid heteroseksuaalsete naiste pupillid mõlema soo esindajatele. Selline tulemus kinnitab varasemate uuringute tulemusi, mis on andnud mõista, et naiste seksuaalsus erineb meeste omast vägagi suurel määral.

Peale selle on Cornelli värskel uurimusel lisada mõndagi pikaajalisse vaidlusse meeste biseksuaalsuse küsimuses. Nimelt on varem arvatud, et suurema osa biseksuaalsete meeste suguline identiteet ei rajane mitte füsioloogilisel seksuaalsel erutusel, vaid romantilistel ja identiteediga seonduvatel kaalutlustel. Uus uurimus trotsib taolist käsitlust, näidates, et biseksuaalsetel meestel ilmnes nii mehi kui naisi kujutavate seksuaalse sisuga videote vaatamisel pupillide märkimisväärne laienemine.

„Nüüd võime viimaks väita, et sugukihu paindlikkus ei piirdu ainult naistega, vaid on omane ka mõnedele meestele, mis peegeldub ka nende pupillides,“ märgib Cornelli ülikooli inimarenguõppe professor ja uurimuse kaasautor Ritch C. Savin-Williams. „Tõtt-öelda ei kirjelda olukorda piisavalt isegi „heterodeks“, „biseksuaalideks“ ja „omasooiharateks“ lahterdamine. Mehed, kes määratlevad end „enamasti heteroseksuaalsetena“, on tegelikult olemas nii identiteedi poolest kui pupillireaktsiooni põhjal otsustades; sookaaslased erutavad neid rohkem kui heteromehi, aga palju vähem nii biseksuaalsete kui homomeestega võrreldes,“ rõhutab Savin-Williams.

Uurijad on veendunud, et nende välja töötatud mõõtmismeede aitab kaasa vastavate inimrühmade paremale mõistmisele ning viitab seksuaalse sättumuse paletile, mille täit ulatust on varasemate uuringute raames eiratud.