Homoseksuaalsus on küll pärilik, aga mitte geneetiline
Ometi on homoseksuaalne käitumine tavaline paljudes kultuurides nii meeste kui naiste hulgas, vahendab Medical Xpress.
Ajakirjas The Quarterly Review of Biology hiljuti ilmunud uurimuse kohaselt võivad soospetsiifilised ajutised lülitid (epigeneetilised märgised ehk epi-märgid), mis tavaliselt vanemalt lapsele ei kandu ja seega "kustutatakse", põhjustada homoseksualismi, kui kustutamine ebaõnnestub ning epi-märgid kanduvad isalt tütrele või emalt pojale.
Varasemad uuringud on näidanud, et homoseksuaalsust esineb mõnedes suguvõsades keskmisest sagedamini, mistõttu suurem osa uurijaid usub, et sel vastaval sättumusel peab olema geneetiline põhjus.
Hoolimata arvukatest uurimustest pole seni aga õnnestunud välja sõeluda ühtegi olulist homoseksuaalsusega seonduvat geeni.
Lõimides evolutsiooniteooriat kõige uuemate edusammudega geeniekspressiooni molekulaarse reguleerimise ja androgeenipõhise sugulise arengu vallas, konstrueerisid USA matemaatilise ja bioloogilise sünteesi instituudi NIMBioS intragenoomilise konflikti uurimise töörühma teadlased seekordse uurimuse raames biomatemaatilise mudeli, mis kirjeldab põhjalikult epigeneetika rolli homoseksualismi kujunemisel.
Epi-märgid (ingl epi-mark) kujutavad endast täiendavat informatsioonikihti, mis kinnitub meie geenide külge ja reguleerib nende avaldumist ehk ekspressiooni.
Ehkki geenid sisaldavad juhendeid, määravad epi-märgid selle, kuidas neid juhendeid täidetakse — s.t, millal, kus ja millisel määral geen arengu käigus avaldub.
Iga põlvkond toodab reeglina oma epi-märgid ise, kuid hiljutised tõendid näitavad, et mõnikord võivad need üle põlvkondade kanduda, põhjustades muu hulgas näiteks sarnasust sugulastega, mis pealtnäha jätab mulje ühistest geenidest.
Loote varajases arengufaasis tekkinud soospetsiifilised epi-märgid kaitsevad kumbagi sugu raseduse hilisemas etapis ilmnevate loomulike suurte testosteroonitaseme-kõikumiste mõjude eest. Tänu soospetsiifilistele epi-märkidele tütarlaste looted ebatavaliselt kõrgete testosteroonitasemete juures ei mehelikustu (ja vastupidi poiste puhul).
Eri epi-märgid kaitsevad mehelikustumise või naiselikustumise eest eri soospetsiifilisi omadusi — mõned mõjutavad suguelundite arengut, teised sugulist identiteeti, kolmandad hoopis sooeelistust partnerivalikul.
Isadelt tütardele või emadelt poegadele kandudes võivad nood epi-märgid aga osa protsesse pöörata, nii et poja mõned omadused naiselikustuvad, mistõttu ta hakkab näiteks eelistama samasoolisi partnereid, või ilmneb samasugune osaline mehelikustumine tütarde juures.
NIMBioSi asedirektori teadustegevuse alal ja Tennessee-Knoxville'i ülikooli professori Sergey Gavriletsi, California ülikooli professori William R. Rice'i ning Rootsi Uppsala ülikooli professori Urban Fribergi uurimus lahendab homoseksualismi evolutsioonilise mõistatuse.
See näitab, et "suguliselt vaenulikud" epi-märgid, mis tavaliselt kaitsevad vanemat loote arengu käigus ilmnevate loomulike suguhormoonitaseme-kõikumiste eest, kanduvad vahetevahel üle järgmisele põlvkonnale, kutsudes vanema vastassoost lastel esile homoseksualismi.
Teadlaste loodud matemaatiline mudel demonstreerib, et geenid, mis taoliseid epi-märke šifreerivad, võivad populatsioonis levida probleemitult, kuna suurendavad alati vanema evolutsioonilist kõlblikkust, kuid pääsevad vaid harva kustutamisest ning saavad kahandada järglaste kõlblikkust.
