Kehakuju kiiret, loetud põlvkondade jooksul muutumist on teadlased varem täheldanud liikide puhul, kes on sunnitud kohanema, kui on viidud nende jaoks uude keskkonda. Kuid elu näriliste uurimisele pühendanud Illinois' ülikooli bioloog Oliver Pergams kahtlustas, et see pole sugugi tavatu mujalgi, vahendab ajakiri Tarkade Klubi.

Koos kolleegi Joshua Lawleriga Washingtoni ülikoolist Seattle’is veetsid nad päevi muuseumites, mõõtes üle 1300 näriliste isendit. Loomakesed olid kinni püütud viimase sajandi jooksul 22 eri paigast, peamiselt Ameerikas.

Ajakirja Tarkade Klubi septembrinumbris:
• Massid teaduse teenistuses

• Mõte juhib mateeriat

• Kuidas pruulida elu

• Arheoloogia kiirabi

• Digitaalsed lõhnad

• Mis on mustad kastid?

Suuremal osal vaadeldud liikide välimuses oli viimastel aastakümneteil toimunud muutusi. Ühtset trendi neis polnud, mõned loomad või nende kehaosad oli ajaga kasvanud suuremaks, teised liigid jälle kahanenud. Muutuste täpset põhjust teadlased veel ei tea, ent kui seada need kõrvuti kindla piirkonna rahvastikutiheduse kasvu ja kliima mustritega, ilmnevad selged seosed.

“Vastupidiselt senisele arvamusele näivad kiired muutused tõepoolest toimuvat päris tihti eri paikades üle maailma,” ütleb Pergams. “Sellel paistab olevat tugev korrelatsioon inimestega seotud parameetritega, nagu rahvastiku tihedus ja inimtekkeline kliimamuutus.”

Pergams ja Lawler oletavad, et inimeste arvu suurenedes leidub piirkonnas rohkem toitu ka närilistele. Sama juhtub siis, kui vihma sajab rohkem — taimed kasvavad jõudsamalt ja pakuvad närilistele toiduks seemneid.

Muutused kättesaadava toidu tüübis, kvaliteedis ja kättesaadavuses võib olla anatoomiliste muutuste tõukejõud, näiteks mõjutades kindla liigi lõhnataju või närimise tõhusust, arutlevad teadlased.