Kassi ja inimese kooselu on kestnud aastatuhandeid. Varaste põlluharijate vajadus närilisi toiduvarudest kodukiskja abil eemale peletada on praeguseks asendunud puhtalt emotsionaalse sidemega. Viini ülikooli teadlaste poolt läbi viidud uurimus näitab, et kassidki võtavad inimest kaaslasena, ning seda mitte ainult toiduvajadusest. Erilised suhted on hiirekuningatel ja - kuningannadel naistega, vahendab Novaator.

Konrad Lorenzi uurimisjaama ning Viini ülikooli teadlased filmisid pikema aja jooksul 41 kassi ning nende omanikke. Filmitud materjali analüüsiti põhjalikult, kirjeldati kassi ja omaniku käitumist ning hinnati ka eksperimendis osalenud inimeste ja kasside iseloomuomadusi. Kasside temperamendi hindamiseks kasutasid psühholoogid pehmet mänguöökulli, mille kiisud oma toanurgast ootamatult avastasid.

Kasside ja omanike käitumise analüüsimisel selgus, et nad mõjutavad üksteist ning suudavad ka teise poole käitumist kontrollida. Kõige paremini oli seda näha suhtlemisaltide naiste puhul, kellel oli noor müramishimuline kass. Sel juhul piisas kontakti saavutamiseks vaid kassi-poolsest vaevuaimatavast märgist, näiteks sabasirutusest.

Kuigi ka meeste hulgas on hulgaliselt andunud kassiomanikke, näitab uurimus, et naiste ning nende kasside suhe on sügavam. Kassi sugu ei tundu olulist rolli mängivat. “Kassid otsivad naisterahvastega rohkem kontakti, näiteks ronivad neile sülle,” tõi uurimuse üks autoritest Manuela Wedl näite.

Lisaks tundub, et kassid mäletavad lahket suhtumist nendesse ja vastavad meelsasti samaga. Kui kassiomanik täidab oma karvase sõbra suhtlussoovi, siis võib ta lemmikult sama oodata. Kassid on sellistes olukordades eelisseisundis, kuna nende omanikel on enamasti suurem himu sotsiaalse kontakti järele.

Kuigi mõned inimahvid võivad teiste loomaliikidega suhelda, on siira ja sügava liikidevahelise sõprussuhte teke võimalik vaid Homo sapiensi puhul. Kassi ja inimese puhul on täidetud kõik tõelise sõpruse eeldused.

“Kassi ja inimese suhtluses on palju komponente - vastastikune külgetõmme, isiksuste sobivus, suhtlemise hõlpsus, mäng, kiindumus, sotsiaalne tugi,” loetles uurimisrühma liige Dorothy Gracey. “Kass ja tema omanik arendavad vastastikku välja terve kompleksi käitumismustreid, mis näitab, et nad saavad üksteisest väga hästi aru.”

Kasside ja nende omanike vahelisi suhteid võib uurimuse põhjal pidada väga sarnasteks vanemate ja laste omadele. Seetõttu muutuvad kassid mõnele inimesele lapse aseaineks. Paljudel juhtudel peab pere kassi toidusedeli ja päevaplaaniga arvestama samavõrra kui lihase lapse puhul. “Toit on kiindumuse märk. Kassid ja imikud on sarnased, kuna nad ei suuda verbaalselt suhelda ja sõltuvad toitmisest, “ ütles uurimuse üks autoritest, Jon Day.