Hiiglaslikud ürglinnud sõid kääbikukasvu inimesi

 (26)
Hiiglaslikud ürglinnud sõid kääbikukasvu inimesi
Hiiglaslik ürgkurg ja ja kääbik. Pilt: Inge van Noortwijk

„Sõrmuste isanda“ raamatutes olid hiidkotkad küll fantastiliste kääbikute päästjateks, kuid teadlased on leidnud, et tegelikkuses võisid muistseid kääbikukasvu inimesi toiduks küttida hoopis hiiglasekasvu kured.

2003. aastal leiti Indoneesiale kuuluva Florese saare Liang Bua koopast kääbikulaadse inimliigi arvatavad säilmed. Samast koopast kaevasid arheoloogid välja hulga suuri linnufossiile, nende hulgas ka 20 000 kuni 50 000 aastat vanad tiiva- ja sääreluud liigilt, mille näol võis tegu olla 1,8 meetri kõrguse hiidkurega, vahendab LiveScience.

„Luude suuruse järgi arvasime alul, et tegu on mõne saartel laialt levinud hiiglasliku röövlinnu, mitte kurega,” ütleb Washingtoni Smithsoniani instituudi selgroogsete paleontoloog Hanneke Meijer.

Teadusele seni tundmatu lihatoidulised hiidlinnud kuulusid väljasurnud marabuliiki leptoptilos robustus. Kurgede sugulased marabud on tänapäevalgi ühed suurematest lindudest planeedil.

„Florese saarel puudusid suurt kasvu imetajatest kiskjad — polnud hüääne, lõvisid, hunte ega koeri —, mistõttu me arvame, et nende rolli ökosüsteemis asusid täitma sellised linnud nagu kured ja marabud,” selgitab Meijer. Tõenäoliselt tegeles lind küttimisega jalgsi, sest leitud luud olid paksud, mis tähendab, et ta võis kaaluda umbes 16 kilo.

„Väljasurnud röövlind võis toituda kaladest, sisalikest ja teistest lindudest, aga põhimõtteliselt ka väikest kasvu noortest kääbikutest, ehkki meil pole selle kohta konkreetseid tõendeid,” ütleb ta. „Need linnud olid oportunistlikud lihasööjad, valmis küttima kõike, mis neile ette sattus.”

Seotud lood:

Samuti pole seni leitud märke, mis näitaksid, et kääbikud linde vastu küttinud oleksid. „Ühelgi linnuluul pole märke lõikamisest,” osutab Meijer.

Flores oli koduks tervele hulgale hiid- ja kääbusliikidele, mis saarte puhul on üsna tavaline ilming. Florest asustasid teiste hulgas kääbuselevant stegodon ning maailma suurim elav sisalikuliik komodo varaan. Paljud sealsetest eelajaloolistest elukatest surid välja umbes 17 000 aasta eest, ligikaudu samaaegselt Indoneesia Bali saarel arvatavasti aset leidnud vulkaanipurskega, aga ka ilmastiku muutumisega niiskemaks ning kaasaegsete inimeste saabumisega.

„Praegu ei tea me veel täpselt, miks nad kõik välja surid,” nendiib Meijer.

Koos kolleegidega kavatseb Meijer nüüd uurida kõiki koopast leitud linnufossiile eesmärgiga selgitada välja, kas too liik arenes kohapeal või rändasid isendid sisse mujalt, ning miks nad välja surid. „See võib avardada meie arusaama saarel toiminud evolutsioonilistest jõududest, mis ei mõjutanud ainuüksi linde, vaid ka kääbikuid,” ütleb ta.

Selge pole ka põhjus, miks koopasse on kogunenud sellisel hulgal linnuluude kivistisi. „Loodame, et luude kõigi kihtide üksikasjalik analüüs aitab selgitada, kuidas kõik nood loomad sinna sattusid,” ütleb Meijer.

Mis puutub fantastikakirjanduse valdkonda, leiab Meijer, et „Sõrmuste isanda” laadsed pajatused lisavad tema tööle kütkestava ulmevarjundi. „Olen analüüsinud Indoneesia legende ja püüdnud neist leida viiteid hiiglaslikele lindudele,” ütleb ta.

Meijeri ja tema kolleeg Rokus Awe Due uurimuse tulemused ilmusid ajakirja Zoological Journal of the Linnean Society veebiversioonis.

Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!