Rohkem kui kilomeetrise läbimõõduga taevakivi sõuab hääletult läbi kosmose. See on olnud teel kaua ning jõudnud oma sünnipaigast Marsi ja Jupiteri vahel väga kaugele. Lausa nii kaugele, et ligineb Päikese poolt lugema hakates kolmandale, sinirohelisele planeedile.

Esimene kokkupuude Maa atmosfääriga pidurdab kosmilise külalise liikumist. Maa raskusjõud suunab müraka aeglaselt, kuid kindlalt kokkupõrkekursile meie kodu­planeediga. Taevakivi sisenemisel atmosfääri tõusevad rõhk ja temperatuur selle ees välkkiirelt, kuni see on justkui mässitud hõõguvasse plasmasse. See sööstab kiirusel 60 000 km/h Maa jäise põhjapooluse poole.

Ja toimubki kokkupõrge. Vallandub üüratu plahvatus, mille võimsus on 47 000 korda suurem kui Hiroshimale heidetud tuumapommi oma. Kõik 20 kilomeetri raadiu­ses aurustub silmapilk, muutudes hõõguvaks tolmuks ja gaasiks.

Niisugune stseen võiks ehk olla pärit mõne katastroofifilmi algusest või lõpust. See kokkupõrge toimus siiski päriselt. Vähe sellest, suure tõenäosusega olid meie esi­vanemad kõigest 13 000 aastat tagasi ka selle tunnistajateks.

Sellest, et see katastroof tõesti toimus, pajatab Gröönimaa jääkilbi alt avastatud hiiglaslik kraater. Asteroid ei purustanud üksnes jääd ega paisanud sassi pinnast selle all, vaid selle mõju oli märksa ulatuslikum: terve meie planeet pisteti tuhandeks aastaks justkui sügavkülmutisse. Tulemuseks oli drastiline kliimamuutus, mille tõttu said hukka terved rahvad ja inimkonna ajaloo kulg võttis sootuks teistsuguse suuna.

Kui kivimitükk lendab kosmoses, nimetatakse seda meteoorkehaks ehk meteoroidiks (juhul, kui selle läbimõõt on üle kilomeetri, on tegu asteroidiga). Kui see jõuab Maa atmosfääri ja süttib põlema, nimetatakse seda nähtust – näiteks ergavat jutti öötaevas – meteooriks. Seda osa taevakivist, mis ära ei põle ja maapinnale jõuab (piisava suuruse korral kraatrit tekitades), nimetatakse meteoriidiks.

Teadlased teavad Maa peal umbkaudu 190 kraatrit, mille on tekitanud meteoor­kehade tabamused. Neid on kõikvõimalike mõõtmetega ning igal pool. Kõige vägevam on Vredeforti kraater, mis tekkis siis, kui üks 12kilomeetrise läbimõõduga kivi­mürakas langes kaks miljardit aastat tagasi sinna, kus tänapäeval on Lõuna-Aafrika.

14 000 kuupkilomeetrit sulas ära ning ülespaiskunud pinnast lendas tuhandete kilomeetri­te kaugusele, nii et osa sellest maandus lausa Põhja-Euroopas.

Sel ajal asustasid Maad ainult ainu­raksed organismid. Võib arvata, et lihtsad ökosüsteemid elasid katastroofi üle ilma ränkade kaotusteta. Kui selliste mõõtmetega asteroid aga tänapäeval Maad tabaks, hukkuks päris kindlasti suurem jagu elust. See ei peaks toimuma tingimata tabamusega kaasneva plahvatuse läbi, kuid atmosfääri paiskunud tolm varjaks Päikese, mistõttu langeks kogu planeedi keskmine temperatuur praeguselt 15 Celsiuse kraadilt allapoole nulli.

Loe Gröönimaad tabanud meteoorkeha kohta lähemalt oktoobri Imelisest Teadusest!