Hiigellendsisalikud õgisid dinosauruseid
Võiks ju arvata, et Tyrannosaurus Rexi nimelisel tegelasel polnud midagi karta ka kõige metsikumatelt paleoliitilistelt jõhkarditelt. Tuleb aga välja, et iidsed lendsisalikud võisid maiustada T. Rexi poegade ja muude saurusteajastu “maarottidega”.
Seni on paleontoloogid niinimetatud “tiivulisi sisalikke” ehk pterosauruseid kujutanud lennulttoitujatena. Selle nägemuse kohaselt lendasid ürgolendid järvede-merede kohal ja kahmasid veepinnalt kalu, samamoodi nagu praegu kajakad.
Uued leiud, mida tutvustab värske veebižurnaal PLos One, võimaldavad loomadele suuremat liikumisvabadust.
“Meie hüpoteesi kohaselt oli lendamine peamiselt liikumisviis,” selgitas üks uurijaist, Portsmouthi Ülikooli teadlane Mark Witton. “Seda kasutati eelkõige punktist A punkti B pääsemiseks. Me usume, et suurema osa oma elust, eriti selle, mis seondus toitumise ja paljunemisega, veetsid nad pigem maapinnal kui õhus.”
Selliste toitumisharjumuste paljastamiseks analüüsisid Witton ja tema kolleeg Portsmouthist, Darren Naish, rühma hambutute pterosauruste fossiile, kes kuuluvad perekonda Azhdarchidae (nimi on tuletatud Usbeki pärimusliku lohe nimetusest) ning olid muudest lendsaurustest märksa kogukamad. Näiteks Quetzalcoatlus, perekonna suurim esindaja, kaalus ligikaudu 250 kilo, sirutas tiibu üle kümne meetri ja oli püstiasendis umbes kaelkirjaku kõrgune.
Witton ja Naish täheldasid, et üle poole Azhdarchidi-leidudest pärinevad sisemaalt. Pealegi ei klappinud skelettide muud omadused, kaasa arvatud pikad tagajäsemed ja jäik kael, mudanokkija või lennulttoituja profiilidega.
“Kõik nende anatoomia üksikasjad, nagu ka keskkond, millest fossiilid on leitud, näitavad, et need loomad elatasid end käies ning küünitasid alla, et noppida üles loomi ja muud saaki,” ütles Naish.
Lennulttoituja nagu kajakas libistab alalõuga läbi vee, tabades viimaks kala või muud vee-elulist saaklooma ja tõmmates selle välja. “Iga sellise tabamuse juures paiskab löögi jõud pea ja kaela kere alla ja vette, mis eeldab äärmiselt paindlikku kaela,” kinnitas Witton.
See kehtib merikajakate ja pelikanide juures, kes saagi järele pikeerivad, kuid Azhdarchidi kael oli hoolimata kolme meetrini küündivast pikkusest väga jäik. “Mida iganes need loomad ka tegid, kaela läks neil selle juures tarvis väga harva,” leidis Witton.
Loomade tillukesed jalad välistasid ka vees sumpamise ja toidu otsimise pehmest mudast. “Mõned nendest elukatest olid kirjeldamatult jumitud,” selgitas Witton LiveScience’ile. “Veerandtonnine monstrum, kellel on nii väikesed jalad, vajub pehmesse mutta lihtsalt sisse.”
Ka sisaliku pea oli üsna pikk, ulatudes kolme meetrini. Witton osutas, et maapinnal elavate saakloomadeni küündimiseks pidi Azhdarchid kaela vaid veidi painutama, nii et lõua ots maha ulatus. Enne 65 miljoni aasta tagust kataklüsmi, mis hävitas ka lennuvõimetute ürgsisalike populatsiooni, võisid need üüratud pterosaurused süüa kõiki loomi väikestest linnulaadsetest Velociraptoritest T. Rexi poegade ja kahepaikseteni.
Tõlkinud Mart Kalvet
