Harvardi laboratoorium töötas välja lendava mesilase mõõtu allveeroboti

 (3)

Juba enne 1939. aastat pakkus Vene insener Boris Ušakov välja idee „lendavast allveelaevast“ — sõidukist, mis suudaks sujuvalt veest õhku tõusta ja õhust vette sukelduda. Nüüd paistab, et insenerid on astunud sammukese lähemale taolise lendava allveemasina konstrueerimisele. Kuid see on praegu pigem putuka mõõtu.

Suurimaks takistuseks lendava laeva ehitamisel on vastuokslikud nõuded konstruktsioonile. Lennumasinatel on tõstejõu tekitamiseks tarvis suuri aerodünaamilisi pindu (ingl airfoil), samas kui allvee-liikuritel peab veetakistuse vähendamiseks olema hoopis võimalikult väike pindala.

Selle vastuolu lahendamiseks võtsid Harvardi ülikooli John Paulsoni nimelise tehnika- ja rakendusteaduskonna mikrobiootika laboratooriumi insenerid eeskuju lunnidest. Nood kirevanokalised linnud on ühed kõige osavamatest looduslikest „hübriidliikuritest“: laperdavad tiivaliigutused, millega nad end läbi õhu tõukavad, on sarnased liigutustele, mille abil linnud vees liiguvad.

Tõik, et leiutis loodi just Harvardi mikrobiootika laboratooriumis, võib tähendada vaid üht — ujuvaid robomesilasi! Uurijad on seal demonstreerinud lendavat ja ujuvat putukalaadset robotit, mis loodetavasti näitab teed tulevikus konstrueeritavaile õhu-allvee-robotsõidukeile.

Seotud lood:

Tilluke robot RoboBee on juba mõnda aega lennata osanud. Mis aga juhtub, kui RoboBee laskub vette?

Harvardi John Paulsoni nimelise teaduskonna ja Wyssi instituudi uurijad demonstreerisid, et pärast tiivalöögi-tehnika modifitseerimist saab RoboBee edukalt hakkama ka ujumisega ning on seega maailma esimene putukamõõdus lend-ja-allveerobot.

Kirjaklambrist väiksem nn mikrobot RoboBee lendab ja hõljub nagu putukas, lehvitades oma tillukesi, peaaegu nähtamatuid tiibu 120 korda sekundis.

Õhust vette siirdumise probleemide välistamiseks pidi töörühm kõigepealt lahendama pindpinevuse küsimuse — nimelt on Harvardi RoboBee nii väike ja kerge, et ei suuda vee pindpinevusest otse läbi murda. Takistuse ületamiseks pandi RoboBee vee kohale hõljuma nurga all ja sunniti seejärel hetkeks tiibu välja lülitama, et seade saaks tseremoonitsemata külili vette plartsatada ja veepinna alla vajuda.

Järgmiseks pidi töörühm arvesse võtma vee õhust suuremat tihedust. Insenerid vähendasid tiibade löögisagedust 120 löögilt sekundis üheksale löögile, kuid jätsid lehvitamismehhanismi ja liigendi konstruktsiooni samaks. Ujudes tüürib RoboBee end samamoodi nagu õhus — tiibade lööginurka muutes.

Lühiste vältimiseks kasutati demonstratsioonkatsel deioniseeritud vett ja kaeti roboti elektriühendused liimiga.