Hambapastadel pole vahet
Professor on jõudnud järeldusele, et meditsiinilisest seisukohast ei ole hambapastadel erilist vahet ning suuveed on üpris mõttetud, sest neis ei ole ühtegi ainet sellises kontsentratsioonis, mis suus sisuliselt midagi muudaks.
Hambaarst Lauri Siiak selgitab piltlikult, et laialt saab suus elavad bakterid jagada kolmeks: mingi osa kogu massist on kasulikke baktereid, nö keskkihti kuuluvaid baktereid on suur mass, aga nemad lihtsalt ajavad oma asja ega sega kedagi. Siis on põhjakiht, kes püüab teiste arvelt elada ja tekitab pahandusi.
Hammastele tekkiv katt ongi hunnik baktereid, mitte mingi toidujääk. Bakterid kasutavad elutegevuseks suhkruid, lahustades need happelisteks jääkproduktideks, mis omakorda hakkavad hambapinda söövitama.
Hambapastareklaam näitab, kuidas molekulid hüppavad kill ja kõll, puhastades hambaid ja lüües baktereid minema. 12 häda eest ja 12 tundi kaitsev hambapasta on viisakalt öeldes multifilm.
Hambapastas olevad keemilised ühendid, mis baktereid tapavad, on küll efektiivsed, aga nende kontsentratsioon peab siis olema niivõrd kõrge, et need ei hävitaks mitte ainult hammastel elavaid baktereid, vaid lööks puhtaks kogu organismi mikrofloora.
Samasugune multifilm on erinevad hambaharjad. “Multifilmis saab näidata kõike, kuidas ristuvate harjadega hari hõõrub ja teine masseerib,” seletab Siiak. “Hambahari ei hõõru mitte midagi, põhiline on inimese enda käsi, oskused ja kontroll.”
Näiteks Ameerikas töötab iga hambaarsti juures 2–3 hügieenikut, kes päevast päeva käest kinni hoides näitavad, kuidas hambaniiti kasutada ja hambaid puhastada. Siiski kinnitab Siiak, et elektrilised hambaharjad on efektiivsemad kui käsiharjad.
“Hammaste puhastamisel on oluline, et inimene suudaks ise kontrollida, kas ta on suutnud hambakatu korralikult eemaldada,” selgitab hambaarst. “Seda saab teha näiteks keelega katsudes, kas hambapind on täiesti sile ja libe.
“Üldiselt peab ütlema, et Eesti elanike hammaskond ei ole sugugi hullem kui kuskil mujal, aga inimesed ei tea elementaarseid asju,” räägib Siiak. Näiteks võib tuua meie naabri Soome, kus vanematel inimestel on hambad kümneid kordi viletsamad, kui meie omadel praktiliselt ongi. Aga nende lastel on parimad hambad.
1994. aastal valiti Soome WHO näidismaaks hammaste tervishoiu alal. Ühe põlvkonnaga toimus suur muutus, sest inimeste teadlikkus tõusis, selgitab Siiak.
