Halvad unenäod teevad head

 (11)
Halvad unenäod teevad head
TopFoto/Scanpix

Tavalised halvad unenäod võivad endast kujutada vahendit, millega aju reguleerib meie negatiivseid emotsioone, samas kui tõsised luupainajalikud uned peegeldavad riket selles protsessis, väidavad teadlased.

Nii teadlased kui ka mitteteadlased on kaua aega pead murdnud unenägude täpse funktsiooni üle. Viimastel aastatel on unenägemisega seotud psühholoogia- ja ajutegevuse uuringud andnud meile rohkem vihjeid selle kohta, miks meie und täidavad tihti pentsikud ja vahetevahel hirmutavad kuvandid, vahendab Health24.com.

Ajakirja Current Directions in Psychological Science aprillinumbris avaldatud artiklis pakuvad doktorid Ross Levin ja Tore Nielsen välja hüpoteesi, mille kohaselt tüüpilised ebameeldivad unenäod on osa aju emotsioonide töötlemise protsessist. Tegelikult, väidavad nad, võib emotsionaalne regulatsioon olla REM-une faasi - unetsükli, mille kestel ilmneb enamik unenägudest - peamine funktsioon.

Erinevalt tüüpilisest unenäost võivad luupainajad - tehnilises tähenduses halvad unenäod, mis vapustavad uinuva inimese ärkvele - esile kerkida siis, kui see emotsionaalse regulatsiooni protsess nurjub.

Halbades unedes pole midagi ebatavalist. Uuringud näitavad, et suurem osa meie unenägudest pole sugugi rõõmsad.

"Nii-öelda vaike-unenägu on põhimõtteliselt halb unenägu," selgitas New Yorgi Yeshiva ülikooli psühholoog Levin, kelle erialaks on unehäirete ravi. Levin väidab, et meile on sisse ehitatud tähelepanu negatiivsetele emotsioonidele juhtimise mehhanism - mis evolutsiooni kaastekstis polegi eriti üllatav, sest valvsus kujutab endast ellujäämiseelist. "Kes ähvardava ohu kahe silma vahele jättis, pisteti pintslisse," märgib teadur.

Unenägude - laiemas mõttes REM-une - funktsiooniks võib olla hirmutavate mälestuste töötlemine, et need süsteemi üle ei koormaks. Killud meie mälestustest "visatakse koos ühte tuppa ja segatakse omavahel segamini," selgitab Levin. Nii paigutatakse need uude konteksti, mis hajutab nendega seonduva hirmutunde.

Uuringud näitavad, et REM-une faasis kerkib teatud ajupiirkondade - kaasa arvatud limbilise süsteemi, mis osaleb emotsionaalses regulatsioonis, reguleerides samas ka mälu - aktiivsus hüppeliselt.

Kui tegu on aga luupainajaliku õudusunenäoga, ärkab unenägija üles, lõhkudes tavapärase emotsioonitöötlusprotsessi, väidavad Levin ja Nielsen. Ärkamine võib ärkamishetkel küll kergendust pakkuda, märkis Levin, kuid pikemas perspektiivis hoopis kinnistada tunde, et kogetud ähvardus on tõeline.

Enamik inimestest kogeb mõnikord luupainajalikke unenägusid, eriti just stressiohtratel perioodidel. Uuringute põhjal võib väita, et 85 protsenti täiskasvanuist näeb luupainajaid vähemalt kord aastas.

Luupainajatest kujuneb probleem vaid siis, kui need inimesi ka päeval kimbutavad, ütleb Levin.
Neil, kellel on üldiselt kalduvus stressile ärevusega reageerida, on ka suurem risk kannatada probleemsete unenägude all. Selliste inimeste luupainajad võivad viia tugevama stressini ärkveloleku-seisundis, mis omakorda võib kaasa tuua uusi õudusunenägusid, rõhutavad Levin ja Nielsen.

Hea uudis on see, et parem arusaamine luupainajate algupärast on kaasa toonud tõhusamad teraapiameetodid, osutab Levin. Näiteks on vägagi tulemuslikuks osutunud niinimetatud kuvandipööramisteraapia, mille käigus patsient kujutab ärkvel olles ette oma luupainajate sisu ning seejärel muudab seda.