Harvardi ihtüoloogide sõnul pole Speedo hainahka matkival ujumistrikool Fastskin II tegelikult selle kalaga midagi pistmist. See ei tähenda siiski, et trikood ei aitagi kuidagi parematele ujumistulemustele kaasa. Need on nimelt tehtud nii kitsad, et end sinna sisse pressinud ujuja muutub seeläbi voolujoonelisemaks. Äärmiselt tihkelt ümber kere istuvad trikood võivad koguni parandada inimese vereringet. Samuti aitavad nad säilitada head rühti isegi siis, kui kere ise oleks selleks liiga väsinud. Trikoo pinnal pole aga ujumiskiiruse parandamisega palju pistmist, vahendavad ERRi teadusuudised.

Teadlaste sõnul on hai nahal leiduvatel miljonitel soomustel iseäranis tähtis roll tema ujumiskiiruse tõstmisel ühelt poolt läbi takistuse vähendamise, teisalt läbi tõukejõu suurendamise.

Üks võtmetarkusi, mis teadlaste tööst välja tuli on see, et hai nahka tuleb uurida siis, kui see liigub. Niipea, kui hai nahamembraanid liiguvad, tekitavad soomused madalrõhuga keeriseid, mis otsekui imevad kala edasi. Seejuures on oluline, et nähtus ilmnes üksnes siis, kui uurimiseks võetud nahk oli kinnitatud painduvale membraanile. Kui see oli jäigal raamil, tõmbeefekti ei ilmnenud.

Teadlaste sõnu on hai väga nõtke kala. Tema pea küll ei liigu ujumise ajal eriti, kuid see-eest teeb seda saba. Teadlaste hinnangul võibki olla, et kala peas olevad soomused tegelevad peamiselt veetakistuse vähendamisega. Saba soomusrüü tegeleb aga tõukamisega. Milline täpselt nende ülesannete vahekord on, seda ei oska teadlased praegu veel öelda.

Oma eksperimentide läbi viimiseks kasutasid teadlased nahaproove, mis olid võetud harilikult heeringahailt ja atlandi makohailt. Neid testiti kõrvuti kunstmaterjalidega, millest üks oli kõrgtehnoloogilise ujumistrikoo oma, teist uuritakse aga seoses katsega vähendada lennukitel õhutakistust ja säästa nõnda kütust.

Eksperimendi käigus kinnitati iga materjal nii jäigale tiivasarnasele raamile, kui painduvale membraanile. Seejärel lasti proovid robootilisele käe abil ringleva veega mahutisse. Mõõtmaks, kui kiiresti aparaat “ujub” suurendasid teadlased vee voolukiirust seni, kuni seade oli oma teekonna alguspunktis tagasi.

Seejuures oli aga endiselt äärmiselt keeruline aru saada, kuidas vesi üle mingi materjalitüübi voolas. Selguse saamiseks võeti appi heljumi kiirusvälja digifotograafia. Selle meetodi puhul kasutatakse laserit, et valgustada miljoneid valgust peegeldavaid osakesi. Nende liikumist jäädvustati aga ülikiire kaameraga, mis suudab pidlistada 1000 kaadrit sekundis. Seega saadi üsna hea ülevaade, kuidas osakesed liiguvad ning millal haid edasi tõukavad keerised moodustuvad.

Harvardi teadlased mängivad hai nahaga ka edaspidi. Nad püüavad luua kunstlikku hainahka ning hakata seda siis oma äranägemise järgi muutma. Näiteks eemaldatakse iga teine soomus, muudetakse soomuseid poole suuremaks või muudetakse nende asetust ja vaadatakse siis, milline mõju neil muutustel on.

Ujumistrikoode materjali ja hainaha saladusi avanud uurimus ilmus ajakirjas The Journal of Experimental Biology.