Gröönimaa jäämüts sulab arvatust kordi kiiremini?

Kui õppetunnid, mida teadlastele pakkus Põhja-Ameerika viimase suure jäämassiivi häving, on õiged, võivad prognoosid Gröönimaa jääkatte sulamisest tingitud merepinna tõusule olla tõsiselt alahinnatud.

Ajakirja

31. augusti numbris annab Wisconsini-Madisoni Ülikooli geoloogi Anders Carlsoni juhitud teadusmeeskond teada, et Gröönimaa jääkatte kasvuhooneefektist tingitud soojenemisest tulenev merevee taseme tõus võib olla kaks kuni kolm korda rängem, kui praegu järgmiseks sajandiks ennustatakse, vahendab teadusuudiste portaal PhysOrg.

“See ei tähenda veel midagi katastroofilist, kuid tõenäoliselt kujunevad Gröönimaa jääkatte sulamise tagajärjed järgmise saja aasta jooksul märksa mastaapsemaks, kui praegu pakutakse,” kinnitab rahvusvahelise töörühma juht, Wisconsini-Madisoni Ülikooli geoloogia ja geofüüsika professor Carlson.

Seni pole teadlased suutnud kokku leppida, kui suurel määral Gröönimaa jääkatte — mis kujutab endast 1,7 miljonit ruutkilomeetrit maapinnajääd — sulamine merevee taset mõjutab. Üks põhjus, selgitab Carlson, on see, et teadaoleva ajaloo vältel pole võimsa jäämassiivi sulamise kliimamuutuslikule mõjule ühtegi pretsedenti.

“Me pole kunagi näinud pealt jääkatte kadumist, kuid käesolevaga on meil hea salvestis,” räägib Carlson uuest uuringust, mis kombineerib võimsaid raalmudeleid mere ja maismaa seisundit puudutavate andmetega, mis pakuvad välktõmmiseid sellest, kui kiiresti jääkate sulab ja maailmas soojemates piirkondades merevee taset kergitab.

Carlsoni ja tema töörühma avastus rajanes sellele, mida õpiti Laurentide’i jäävälja, viimase suurt osa põhjapoolkerast katnud jääkatte kadumisest. Laurentide’i jäämassiiv, mis kattis suurt osa sellest, mida tänapäeval tunneme Kanada ja Ameerika Ühendriikidena, hakkas sulama umbes 10 000 aastat tagasi reaktsioonina kasvanud päikesekiirgusele põhjapoolkeral, mille tingis Maa telje paigutuse tsükliline muutus. Toimus kaks kiiret sulasööstu — üks 9000, teine 7600 aasta eest —, mis põhjustasid maailmamere veetaseme tõusu enam kui 1,3 cm aastas. Nagu uus uuring näitab, ilmnesid need sulahood ajal, mil suvised õhutemperatuurid vastasid nendele, mida ennustatakse käesoleva sajandi lõpuks Gröönimaale: avastus, mis annab mõista, et maailmamere veetaseme tõusu senised prognoosid võivad olla märgist märksa madalamad.

Valitsustevahelise Kliimamuutuste Kolleegiumi (IPCC, Intergovernmental Panel on Climate Change) värskeimad hinnangud Gröönimaa jääkatte sulamisest tulenevale merevee taseme tõusule räägivad järgmise saja aasta jooksul võimalikust maksimaalsest veetõusust 2,5 kuni 10 sentimeetrit. Carlson ja kolleegid märgivad, et see hinnang rajaneb puudulikele andmetele, mis pärinevad suuremas osas viimasest aastakümnest ja on teravas vastuolus tuleviku kliimat ennustavate raalmudelite tulemustega, mis seavad praegused jää sulamisest tuleneva merevee taseme tõusu hinnangud kahtluse alla.

Uus uuring ütleb, et välistatud pole merevee tõus kuni 0,8 sentimeetrit aastas ehk 30 kuni 60 sentimeetrit sajandis.

Isegi tilluke merevee taseme ülemaailmne kasv oleks murettekitav, kuna märkimisväärne osa Maa inim-elanikkonnast — sajad miljonid inimesed — elab piirkondades, mida tõusev merevesi paratamatult mõjutaks.

“Planeerimise huvides peaksime IPCC prognoose konservatiivseks pidama,” leiab Carlson. “Me usume, et nende praegune hinnang Gröönimaa jääkatte sulamise mõjudele merevee tasemele on väga madal.”

Nature Geoscience’is avaldatud uurimustöö autorid dokumenteerisid Laurentide’i jäämassiivi taganemist ja selle mõjusid muutustele merevee tasemes sel moel, et mõõtsid, kui kaua on kunagi jääga kaetud kivid olnud avatud kosmilisele kiirgusele, hinnates jää taandumist lisaks ka orgaanilise materjali süsinikdateerimise ning ookeanivee soolsuse muutumise kaudu.

Tõlkinud Mart Kalvet.