Karjamaal mäletsevad lehmad suunavad oma pilgu enamasti pooluste suunas, selgub Google Earth’i satelliitülesvõtete põhjal tehtud värskest uuringust.

Põhjapoolkera veisekarjad põrnitsevad põhjapoolust, lõunapoolkeral jälle vastupidi. Seega on lehmadel nagu näiteks ka rändlindudel, merekilpkonnadel ja monarhliblikatel võime tunda Maa magnetvälja, ütles Saksamaa Duisburg-Esseni ülikooli bioloog Hynek Burda New Scientistis.

Ammustest aegadest on teatud, et lehmakarjad keeravad karjamaal tihti kõik pead ühes suunas ning teadlased on olnud lahkarvamusel: kas loomad lihtsalt naudivad päikest või siis hoiavad kokku, et säilitada soojust. Inimene kodustas veised umbes 10 000 aastat tagasi ning kogu selle aja jooksul pole keegi märganud, et lehmadel on võime tajuda geomagnetilisi välju ning nende põhjal orienteeruda.

Saksa teadlase juhitud töörühm võttis vaatluse alla satelliitülesvõtted loomakarjadest kuuel kontinendil, piltidel oli kokku üle 8000 lihaveise ja piimalehma.

Kui karjade asukohti võrreldi ilmakaartega, siis ilmnes kindel seaduspära. Keskmiselt oli veiste pilk suunatud viis kraadi põhja- või lõunapoolusest mööda. Sama seaduspära kinnitasid ka maapealsed vaatlused, milles jälgiti sadu loomakarju.

Täpsem analüüs näitas, et lehmade pilk eksis poolusest kõige kaugemale piirkondades, kus erinevus magnetpooluse ja tegeliku pooluse osas erineb enim — kõrgetel laiuskraadidel. Seal orienteeruvad loomad magnetpooluse põhjal. Näiteks on see nii USAs Oregoni osariigis, mille asukoht on üsna põhjas ning Maa magnetväli on seal üsna tugev — seal on nurk tegeliku pooluse ja lehmade soosituma põrnitsemissuuna vahel 17,5 kraadi.

Frankfurdi Johann Wolfgang Goethe ülikooli teadlase Wolfgang Wiltschko sõnul on tegu väga veidra fenomeniga, mille puhul selge, kas lehmad kasutavad poolusi tõepoolest orienteerumiseks.

Sest miks peaks lehm vajama sisemist kompassi? „Enne kodustamist elasid veised tihedates metsades või rohumaadel, preerias, savannides ja steppides, kus pole väga palju võimalusi maastiku järgi orienteeruda,“ ütles Burda. Mõistatuseks jääb ka see, kuidas loomad maakera üsnagi nõrka magnetvälja tajuda suudavad. Mõnel linnul on selleks otstarbeks nokas rauakristallid. Aga lehmad? Burda tunnistab, et tal pole õrna aimugi.