Globaalne uimastikomisjon kuulutas sõja uimastitega nurjunuks
GCDP on seni kõige kaalukama liikmeskonnaga organisatsioon, mis uimastipoliitika nii ulatuslikule muutmisele üles kutsunud on, hõlmates teiste hulgas ÜRO endist peasekretäri Kofi Annani, ärimagnaat Richard Bransonit, Kreeka peaministrit George Papandreud, nobelist Mario Vargas Llosat, hulka endisi riigipäid ning EL-i ja ÜRO kõrgeid ametnikke.
Kuna komisjoni haare on globaalne ning 2. juunil avaldatud raporti järeldused puudutavad kõiki maailma riike, teiste hulgas kahtlemata ka Eestit, toome siinkohal ära aruande kokkuvõtte. Täismahus (24 lk) GCDP raport inglise ja hispaania keeles asub SIIN:
Globaalne sõda uimastitega on läbi kukkunud, tuues kaasa laastavaid tagajärgi üksikisikuile ja ühiskondadele kogu maailmas. 50 aastat pärast narkootilisi uimasteid käsitleva ÜRO ühtse konventsiooni vastuvõtmist ning 40 aastat pärast seda, kui president Nixon alustas USA valitsuse sõda uimastite vastu, on vajadus fundamentaalsete reformide järele uimastite kontrollimise riiklikes ja globaalsetes poliitikates kasvanud pakiliseks.
On ilmselge, et tohututel kulutustel kriminaliseerimisele ning ebaseaduslike uimastite tootjate, salakaubavedajate ja tarvitajate vastu suunatud repressiivsetel meetmetel pole õnnestunud tõhusalt kahandada ei uimastite pakkumist ega tarbimist. Ühe salakaubavedajate rühmituse elimineerimisega saavutatud näilise võidu nullib peaaegu hetkeliselt järgmiste allikate ja salakaubavedajate esilekerkimine.
Tarvitajate suhtes rakendatavad repressiivsed meetmed kahandavad HIV-i/AIDS-i, üledoosisurmade ja muude uimastikasutuse kahjulike tagajärgede piiramisele suunatud rahvatervishoiumeetmete tõhusust. Valitsuste kulutused viljatutele pakkumise kahandamise strateegiatele ja vangistamisele tõrjuvad tahaplaanile tulusamad ja tõenduspõhised investeeringud nõudluse ja kahjude kahandamisse.
Meie põhimõtted ja soovitused võib kokku võtta järgmiselt.
Tuleb teha lõpp uimasteid kasutavate, ent teisi mitte ohustavate inimeste kriminaliseerimisele, marginaliseerimisele ja häbimärgistamisele. Levinud väärarusaamu uimastiturgude, uimastite kasutamise ja sõltuvuse kohta tuleks kinnitamise asemel vaidlustada.
Valitsusi tuleks julgustada katseliselt rakendama uimastite regulatsiooni selliseid mudeleid, mis õõnestavad organiseeritud kuritegevuse mõjujõudu ning kindlustavad paremini kodanike tervist ja julgeolekut. Eriti puudutab see soovitus kanepit, ent me toetame ka muid eksperimente dekriminaliseerimise ja seadusliku reguleerimise vallas, mis antud eesmärke saavutada aitavad ja teistele eeskujuks on.
Tervishoiu- ja raviteenuseid tuleb pakkuda neile, kes neid vajavad. Tuleks tagada olukord, kus saadaval on lai valik raviviise, mis ei hõlma mitte ainult metadoon- ja buprenorfiinravi, vaid ka heroiiniga toetatavaid raviprogramme, millesarnased on paljudes Euroopa riikides ja Kanadas tõhusaks osutunud. Rakendada tuleks süstalde jaotamist ja muid kahjude kahandamise meetmeid, mis on osutunud edukaks HIV-i ja muude vere kaudu edasikanduvate nakkuste leviku, aga ka surmaga lõppenud üledooside osakaalu pärssimisel. Uimasteid kasutavate inimeste õiguseid tuleks austada. Lõpp tuleks teha ravi korras toime pandavatele kuritahtlikele tegevustele — nagu sunniviisiline kinnipidamine, sunnitöö ning füüsiline ja vaimne väärkohtlemine —, mis lähevad vastuollu inimõiguste standardite ja normidega või mis võtavad ära sel moel koheldava isiku enesemääramisõiguse.
Eelkirjeldatuile suuresti sarnaseid põhimõtteid ja poliitikaid tuleks rakendada ka illegaalsete uimastiturgude madalamal astmel tegutsevate isikute, nagu põldurite, kullerite ja väikeste koguste müüjate suhtes. Paljud neist on ise vägivalla ja ähvardustega hirmutamise ohvrid või uimastisõltlased. Kümnete miljonite seesuguste inimeste vahistamine ja kinnipidamine on viimastel kümnenditel täitnud vanglaid ning hävitanud elusid ja perekondi, piiramata seejuures keelatud uimastite kättesaadavust või kuritegelike organisatsioonide mõjuvõimu. Inimeste hulk, kes on valmis oma elujärje parandamise, perekondade ülalpidamise või muul moel vaesusest pagemise nimel selliste toimingutega tegelema, näib peaaegu lõputu. Uimastite kontrollimiseks eraldatud ressursse oleks mõistlikum rakendada kusagil mujal.
Edendada tuleks selliseid tegevusi, mis esiteks aitavad ära hoida noorte uimastipruukimist ning teiseks aitavad ka neil, kes uimasteid siiski kasutavad, ära hoida tõsisemate probleemide kujunemist. Liiglihtsustatud sõnumeile nagu “ütleme uimastitele lihtsalt ei” ning “nulltolerantsetele” poliitikatele tuleks eelistada usutavale informatsioonile toetuvaid hariduslikke pingutusi ja selliseid ennetusprogramme, mis keskenduvad ühiskondlikele oskustele ja eakaaslaste survele. Kõige edukamateks ennetusmeetmeteks võivad osutuda need, mis on suunatud konkreetsetele riskirühmadele.
Represseeriv tegevus tuleks keskendada vägivaldsetele kuritegelikele organisatsioonidele, ent moel, mis nende mõjuvõimu ja haaret õõnestab, tähtsustades samal ajal eelkõige vägivalla ja ähvardustega hirmutamise vähendamist. Korrakaitsjate ja -jõustajate pingutused ei peaks keskenduma uimastiturgude kahandamisele kui eesmärgile iseendas, vaid pigem selliste kahjulike uimastimõjude kahandamisele, mis ohustavad üksikisikuid, kogukondi ja riiklikku julgeolekut.
Alustagem ülemaailmse uimastite keelurežiimi ümberkujundamist. Asendagem ideoloogiast ja poliitilisest mugavusest ajendatud poliitikad ja strateegiad rahanduslikus plaanis vastutustundlike poliitikate ja strateegiatega, mis toetuvad teadusele, tervishoiule, julgeolekule ja inimõigustele — ning kehtestagem sobivad kriteeriumid nende hindamiseks. Hinnakem ümber uimastite lahterdamisviisid, mis on kaasa toonud ilmseid anomaaliaid nagu kanepi, kokalehtede ja MDMA ekslikud kategoriseerimised. Taotlegem rahvusvaheliste konventsioonide seesugust tõlgendamist/ümbertegemist, mis jätaks oluliselt ruumi eksperimenteerimiseks kahjude kahandamise, dekriminaliseerimise ja legaalse regulatsiooni poliitikatega.
Murdkem tabud, mis kammitsevad debatti ja reforme. Aeg tegudeks on käes, seisab raportis.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!