Laevakapten Valeri Durov tunnistab, et nähtu üllatas teda, vahendab
BBC uudist.

„Kahekümne aasta eest, kui töötasin Arktika idaosas, ei oleks võinud ettegi kujutada, et kirdeväilast saab jäämurdjate abita läbi sõita." Jäämurdjad saatsid laeva ka seekord, kuigi hakkama oleks saanud ka nende abita.

Durovi juhitud Beluga Foresight jõudis just Arhangelskisse, mis tähendab, et suurem ja raskem osa teekonnast Lõuna-Koreast Hollandisse Rotterdami sadamasse on jäänud seljataha.

Kirdeväila kasutamine on kahtlemata ahvatlev, sest eelmainitud meretee võimaldab kaupa Aasiast Euroopasse tuua kümme päeva kiiremini. Siiani on Aasia ja Euroopa vaheliseks kaubavahetuseks kasutatud mereteed, mis kulgeb läbi Suessi väina. Arktika eeliseks on kindlasti ka asjaolu, et tee peal ei ole vaja karta piraatide rünnakut.

Varem ei tahtnud Nõukogude Liit ja hiljem Venemaa kirdeväila intensiivsest kasutamisest julgeolekukaalutlustel midagi kuulda, kuid raha, mida selline äri tõotab, tundub loomulikult ahvatlev. Nüüd on väila kasutamine ka reaalselt võimalikuks saamas, sest globaalne soojenemine on Arktika merejää kallal halastamatult sulatustööd teinud.

„See sündmus on väga suure strateegilise tähtsusega, mis tähistab olulise meretee taassündi ning kogu Venemaa põhjaosa renessanssi," ütleb Arhangelski sadamakapten Viktor Vorobjov.

Kas teised laevad Beluga Foresighti eeskuju järgivad, ei ole veel selge. Venemaa bürokraatia on keeruline, kulukas ja aeganõudev. Samas on vajalik infrastruktuur praktiliselt olematu.

Uue meretee avanemine ja sellega seotud säästuvõimalus on iseenesest positiivne, kuid vaevalt saab rõõmu tekitada tõsiasi, et meretee avanemine sai võimalikuks vaid tänu väga kiire kuluga globaalsele soojenemisele.

Venemaa ilmselt tõepoolest vähemalt esmapilgul pigem võidab soojenemistrendist, kuid suuremale osale maailmast, eriti rannikulähedastele aladele, tähendab see häda ja viletsust.