Mõne aasta taguse uuringu tulemused annavad mõista, et inimestel, kes on sündinud ja kasvanud keskkonnas, kus uimastite tarvitamine on tavaline, võib olla tugevam kalduvus uimastitest loobuda ja nende tarvitamisest edukalt hoiduda. Ehkki nähtuse põhjused pole seni veel selged, võib epigeneetikalt selle juures oluline roll olla.
Samal ajal tuleks silmas pidada, et teadlikkus geneetika- ja epigeneetikateadusest võib uimastisõltuvushäirega inimesi aidata muudelgi ootamatutel viisidel.
Üks nüüdisajal populaarne terapeutiline lähenemine uimastisõltuvushäirele on nn kognitiiv-käitumisteraapia (cognitive behavioral therapy), mis keskendub patsiendi probleemilahendusoskuste arendamisele selleks, et tuua kaasa soovitud muutuseid tema mõtlemises ja käitumismustrites.
Üks kognitiiv-käitumisteraapilisi võtteid on patsientidele lootuse sisendamine nn prediktiivse e ennustava keelekasutusega (predictive language), näiteks meenutades neile nende juba juurdunud oskuseid ennetada tagasilangust ja näidates, kuidas need oskused on aidanud neil seni elus püsida. Inimestele, kelle suguvõsa on opioididega kokku puutunud mitme põlvkonna vältel, võib teadmine, et bioloogilised tegurid soodustavad opioididest hoidumist, pakkuda psühholoogilist tuge, mis kokkuvõttes aitab kaasa paremate ravitulemuste saavutamisele.
Kas sõltuvusriski vähendavate epigeneetiliste muudatuste kohta elementaarse teadusliku teabe vahendamine võiks aidata üledoosikriisi leevendada? Ehkki see on alles hüpotees, hindavad teadlased juba praegu samasuguste lähenemiste mõjusid diabeedile ja südame-veresoonkonna haigustele. Pole sugugi välistatud, et geneetilise soodumuse teadvustamine võib aidata patsientidel raviprogrammidele truuks jääda ja tüsistuste tõenäosust vähendada.
Kuidas ravida sõltuvust?
Epigeneetikauuringud võivad kaasa tuua ka uute ravimite väljatöötamise. Juba praegu kasutatakse nikotiinisõltuvuse ravimiseks isikupärastatud ravi — antud juhul määrab arst suitsetamisest loobuda proovijatele eri ravimeid sõltuvalt sellest, millised on nende geenianalüüside tulemused.
Parem arusaamine geneetikast, opioidisõltuvusest ja nende vahelistest seostest võib aidata luua samasuguseid lähenemisi. Kuna teadmised sellest, kuidas epigeneetika opioidisõltuvust mõjutab, on alles lapsekingades, võib raviviiside väljatöötamine võtta veel aastaid aega. Esimese sammuna tuleb välja selgitada, millised geenid suurendavad järeltulijate vastupanuvõimet sõltuvusele (nagu autorite läbi viidud uuringus hiirtel) ning kuidas nende geenide töö mõjutab aju tööd ja sõltuvuskäitumist.