Gagarini lennu tähtpäev: kas mehitatud kosmoselennud on mõttetud?
Presidendid ja kosmoseagentuurid rõhutavad, et mehitatud lennud jäävad alati kosmoseprogrammide keskmeks. Astronaudis ei kehastu mitte ainult inimkonna avastamiskihk, kinnitavad nad: kosmoselendur on võimeline ka vaistlikult käituma ning erinevalt masinast mõtlema vajadusel kiiresti ja loominguliselt, arutleb PhysOrg.com.
Teisitimõtlejad tembeldavad sellised väited aga prestiižiihaluseks ja kosmosetööstuse või astronautide endi lobitööks. Nende väitel on mehitatud kosmoselennud alla neelanud raha, mille eest oleks võinud arendada robotsonde ja -satelliite, mis võimaldavad suurema hulga andmete kogumist ja praktilisi edusamme palju odavamalt — ning kellegi elu ohtu seadmata.
„Mõte mehitatud kosmoselendudest erutab inimesi nii väga, et nad ei mõtle üldse sellele, mis kasu need toovad,“ ütles Šotimaa St. Andrewsi ülikooli ajalooprofessor Gerard DeGroot. „Kui erutus kõrvale jätta, ei mõjuta inimeste kosmosselennutamine meie igapäevaelu mitte kuidagi.“
Iga päev kordab rahvusvaheline kosmosejaam ISS Gagarini marsruuti madalal Maa orbiidil. Samal ajal saadavad meedia tähelepanu alt suuresti välja jäänud seireseadmed koduplaneedile andmeid Saturni, Marsi, Veenuse, Merkuuri ja Päikese seniavastamata saladuste kohta või kihutavad pöörastesse kaugustesse kohtuma komeetide või asteroididega.
Maa pinnal varustab terve tehiskaaslaste armee meid internetiühenduse ja odavate telefonikõnedega, võimaldab lennukitele ja autodele hõlpsat täppisnavigatsiooni ning puistab teadlaseid üle andmetega ilmastiku-süsteemide ja Maa keskkonna tervise kohta.
„Mitte ükski neist saavutustest ei rajane mehitatud lendudel,“ osutas Apollo kosmoseprogrammi mõistlikkust küsimuse alla seadva teose „Kuu pime pool: Ameerika kuuprogrammi suurejooneline jaburus“ (Dark Side of the Moon: the Magnificent Madness of the American Lunar Quest, 2006) autor DeGroot.
Mehitamisevastaste väitel näitas Apollo programm ilmekalt, et inimeste kosmosesseläkitamine on ohtlik, kuna ainuüksi nende elushoidmine ja ühes tükis tagasi Maale toimetamine nõuab ülikeerukat insenertehnikat. Sai selgeks, et Kuul valitsevad tingimused on inimestele täiesti sobimatud ning et meie primitiivsed keemilised raketid ei hakka meid kunagi kandma kaugemale Jupiterist, rääkimata pürgimisest tähtedele.
Eelkõige demonstreeris Apollo-kogemus aga seda, kui astronoomiliselt kulukad mehitatud kosmoselennud õigupoolest on.
„Üks asi, mida mitte keegi veel isegi 1961. aastal ei mõistnud, on, et inimeste saatmine kosmosesse on pööraselt kallis lõbu. Koguni president Kennedy adus seda alles pärast Apollo programmi väljakuulutamist 1961. aasta mais,“ ütles Washingtonis tegutseva Smithsoniani instituudi riikliku lennundus- ja kosmonautikamuuseumi kuraator Cathleen Lewis. „Inimestele jääb alati omaseks lakkamatu pürg kosmosesse; selles pole kahtlustki. Ent selliste võimaluste leidmine, mis ei muudaks vastavaid ettevõtmisi ääretult kulukaks, on väga, väga keeruline.“
Ühendriikide, Venemaa, Jaapani, Kanada ja Euroopa ühiste pingutuste toel töös püsiva kosmosejaama ISS kogumaksumuseks hinnatakse kuni 100 miljardit dollarit.
Mis puutub Kuule naasmise ja Marsile suundumise kavasid, siis meeldib poliitikuile küll kõmistada sellesisulist retoorikat — ent räigeid kulutusi heaks kiitma pole nad kaugeltki sama varmad.
Prantsuse riikliku kosmoseuuringute keskuse CNES päikesesüsteemide uurimise spetsialist Francis Rocard väidab, et 1969. aasta kontekstis Apollole kulutatud 25 miljardit dollarit tähendaks tänapäeval umbes 165 miljardi dollari suurust väljaminekut.
„Inimese Marsile saatmine kulud kujuneksid veel palju suuremaks, küündides võib-olla 200–300 miljardi dollarini. Mehitamata missioon, mille käigus toimetataks pinnaseproove tagasi Maale, maksaks ainult 5–10 miljardit,“ osutas ta.
Võrdluseks: Cassini-Huygensi missioon, mille eesmärgiks on uurida Saturni ja selle kuusid, haukab USA ja Euroopa maksumaksjate ühiskukrust 3,25 miljardit dollarit; NASA kulgurite Spirit ja Opportunity toimetamine Marsile maksis kokku vaid 820 miljonit dollarit.
Teadlaste hulgas tekitab debatt teemal „inimene versus robot“ vastakaid tundeid, eriti kui käes on aeg iga-aastaseks eelarve-teemaliseks kanakitkumiseks.
Ehkki robotipooldajad mehitatud kosmoselendude eesmärke naeruvääristavad, on paljud neist nõus möönma, et inimes(t)e kaasamisest võib tõusta poliitilist tulu. Tuttav nägu kosmoses ajendab avalikkuse tähelepanu ja avab sihtasutuste kaukarauad.
CNES-i juures töötava teadlase Jacques Arnoud’ sõnul, kes on lisaks ka teoloog ja dominikaani munk, näitavad tänapäeva seiresondidelt laekuvad põnevad pildid, et inimesed võivad masinaid usaldada oma silmadeks, kõrvadeks ja sõrmedeks kosmoses.
„Robottehnoloogiat on aina rohkem ning selle tase üha parem,“ ütles ta. „Võimalik, et ükski inimene ei saa niipea öelda nagu Gagarin: „Oo, Mars on imekaunis planeet“. Ent mooduseid jõuda teistele planeetidele ilma kehalisel kujul neile siirdumata on tohutu palju.“
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!