Tegemist oli protsessiga, mis eeldas mitmeid võtmetähtsaid tehnoloogilisi uuendusi, kuna kõige tavalisemat teleportatsiooni-lahendust — kiudoptilist kaablit — polnud signaali mandumise tõttu võimalik seekord rakendada. Uurimuse tulemused on retsenseeritud ja avaldatud ajakirjas Nature. Ka Hiina uurijate varasema, 97 kilomeetrise vahemaaga kvantside-eksperimendi tulemused ilmusid samas ajakirjas, vahendab Forbes.

Üks katsega seotud teadlastest, Xiao-song Ma, kuulutas pressiteates, et kvant-teleportatsioon rohkem kui 143 kilomeetrise vahemaa taha kujutas endast tohutusuurt tehnoloogilist väljakutset.

See on veel viisakalt öeldud. Kui uurijad footonit kvant-telepordivad, ei pane nad seda ühes kohas kaduma ja teises tekkima, nagu juhtub sageli tegelastega ulmesarjas Star Trek. Selle asemel edastatakse teave footoni kvantoleku kohta ühelt footonilt teisele nähtuse vahendusel, mida nimetatakse kvantpõimituseks (ingl quantum entanglement), ilma et footon ise peaks vastavat vahemaad läbima.

Paraku ei tähenda see siiski informatsiooni liikumist absoluutselt viivituseta, kuna informatsiooni ülekanne toimub hetkel, mil saatja mõõdab omapoolse footoni olekut. See sunnib vastuvõetud põimitud footoni oleku samuti hetkega muutuma.

Selleks, et informatsioonist aru saada, peab vastuvõtja aga teadma algse mõõtmistulemuse väärtust ja veel hulka juhiseid. Nood juhised läkitatakse vastuvõtjale tava-sidekanalite kaudu, mille kiirus on piiratud valguse kiirusega.

Lisage nüüd kogu sellele keerukusele ilmastikuolud, pealegi veel suure veekogu kohal, ja saab selgeks, et ülesanne pole tõesti kergete killast. Nimelt ilmneb isegi kõige tihedama kiirega laseritel vee, veeauru ja muude taoliste keskkondade läbimise tulemusel signaalikadu.

Praegusel hetkel on kvant-teleportatsioon ka äärmiselt habras protsess, mis teeb eri meetodeid rakendanud Hiina ja Euroopa uurijate töö veelgi muljetavaldavamaks. Eurooplaste eksperiment toimus ookeanipinna kohal, hiinlaste oma üle järvepinna.