Füüsik Isaac Newtoni salahobi — alkeemia
Teid võib üllatada, millega sir Isaac Newton oma hiliseid õhtutunde sisustas. Ei, ei mingeid senikuulmatuid skandaale naiste või uimastitega. Newtoni salapatt oli midagi palju hiilgavamat: kuld!
Indiana ülikooli professori William Newmani kinnitusel, kes pidas hiljuti vastavateemalise loengu Ontarios teoreetilkise füüsika instituudis Perimeter Institute, oli Isaac Newton enam kui kolme aastakümne vältel kirglik alkeemik, vahendab Discovery News.
Newton leiutas algebra, kirjeldas üldgravitatsiooniseadust ja konstrueeris esimese peegelteleskoobi — need on vaid mõned nopped ajaloo mõjukaimaks peetava teadlase saavutuste loendist.
Sellepärast ongi alkeemia inimese jaoks, kes ilmselgelt teaduslikku meetodit valdas, kummaline harrastus. Sisuliselt tähendab alkeemia ühe elemendi muundamist teiseks, ainult et selle saavutamiseks ei keskenduta nii väga keemilistele reaktsioonidele, kui spirituaalsete ja filosoofiliste aspektide esilemanamisele.
Tänapäeval loetakse alkeemiat pseudoteaduseks, kuid isegi selle hiilgeajal nimetasid kriitikud nagu Chaucer alkeemikuid šarlatanideks. Paavst Johannes XXII ja Inglismaa kuningas Henry IV olid sellega tegelemise suisa ära keelanud.
Enamik 17. sajandi eksperimentaalseid teadlasi uskus samuti alkeemiasse. Newman osutab ka, et toonased alkeemikud olid lähenemiselt sarnased pigem keemikuile kui isehakanud nõidadele. Nad aitasid välja töötada uusi ravimeid ja eredamaid värvaineid ning parendasid alkoholi destilleerimise meetodeid.
Newtoni alkeemiahobi pole kunagi olnud saladus, pigem on see jäetud tähelepanuta. Alles viimasel ajal on teadusjaloolased hakanud täies ulatuses analüüsima Newtoni arvukaid selleteemalisi kirjutisi.
