Fukushima radioaktiivne mõju ookeanidele on Tšernobõlist suurusjärgu võrra kõrgem

 (12)
Fukushima radioaktiivne mõju ookeanidele on Tšernobõlist suurusjärgu võrra kõrgem
Reuters/Scanpix

Kui radioaktiivne on ookean pärast Jaapani tuumajaama-õnnetust? Tänavu 11. märtsil Jaapanit raputanud maavärinas ja sellele järgnenud hiidlaines jätsid elu paljud; üheks ohvriks osutus ka elektrijaam Fukushima Daiichi. Järgnenud elektrikatkestuse ajal põhjustas jaama ülekuumenemine suurte koguste joodi, tseesiumi ja muude radioaktiivsete isotoopide vallandumise keskkonda.

Jaapani ametnikud kergitasid tuumaelektrijaamas aset leidnud vahejuhtumi tõsiduse määra seitsmendale astmele, mis on rahvusvaheliselt kasutatava skaala kõrgeim aste ja võrreldav ainult 25 aasta taguse Tšernobõli tuumakatastroofiga, märkis Woods Hole’i okeanograafiainstituudi kemo-okeanograaf Ken Buesseler, vahendab PhysOrg.com.

„Mis puutub aga ookeanidesse,“ nentis Buesseler, „siis ületab Fukushima mõju Tšernobõli.“

Mereveest on radionukliide leitud nii Fukushima jaama tühjenduskanalites kui jaamast viie kuni kümne kilomeetri kaugusel Jaapani rannikuvetes ja isegi rannikust 30 kilomeetri kaugusel.

„Radionukliidide tasemed on vähemalt ühe suurusjärgu võrra suuremad kõige kõrgematest tasemetest, mida 1986. aastal mõõdeti Läänemeres ja Mustas meres — Tšernobõlile geograafiliselt lähimates maailmamere-piirkondades,“ ütles Buesseler.

Seotud lood:

USA riikliku teadusfondi NSF ookeaniteaduste divisjon omistas Buesselerile kiirreageerimis-toetuse selleks, et ta selgitaks välja mitmete radionukliidide kontsentratsioonide baastasemed Atlandi ja Vaikses ookeanis.

„Selle teabe hankimine võimalikult kiiresti on jaamast vallandunud jäätmete ja nendega kaasnevate rahvatervishoiuprobleemide tõsiduse hindamise seisukohalt võtmetähtis,“ rõhutas Buesseler.

Buesseler mõõdistab koos kolleegidega andmeid Atlandi ja Vaikse ookeani radionukliidide baastaseme kohta idast läände ulatuva veeproovijaamade võrgustiku toel piirkondades, kus ookeanivee-proovide võtmine juba võimalikuks on tehtud.

Tšernobõli katastroof andis teadlastele palju teavet selle kohta, mis ookeanidesse sattunud radioaktiivsest saastest edasi saab, nagu ka selle kohta, kuidas rakendada reostust ookeanide vete segunemise ja setete moodustumise kiiruse mõõtmiseks.

„Pärast Tšernobõli ei mõõdetud reostust mitte ainult sündmuspaiga lähistel nagu Mustas meres, vaid ka kaugel eemal, Vaikse ookeani põhjapiirkonnas,“ rääkis Buesseler.

Kuna atmosfäär ja ookeanid on pidevas otseühenduses, eeldasid teadlased, et atmosfääri sattunud radionukliidid ilmutavad end ka ookeanivees, ehkki väga väikestes kontsentratsioonides, osutas Hawaii ülikooli kemo-okeanograaf Henrieta Dulaiova.

Ka Dulaiovaile eraldas NSF-i ookeaniteaduste divisjon tuumareostuse määrade uurimiseks kiirreageerimis-toetuse.

Dulaiova seirab ookeanivee koosseisu eesmärgiga tuvastada radionukliidide kontsentratsioonide baastasemed ning selgitada välja vallandunud radionukliidide leviku tempo ja ulatus.

„Sarnaselt Jaapani rahvale — ehkki kahtlemata väiksemal määral — oleme me seatud silmitsi radiokeemilise olukorraga, mille mõjud jäävad meiega veel kauaks,“ osutas USA teadusfondi NSF keemilise okeanograafia programmi juhataja Don Rice.

„Mõistmaks seda, kuidas ookean ja atmosfäär eelseisvatel aastatel antud reostusega toime tulema hakkavad, peame me esmalt tegema välkülesvõtte hetkeolukorrast,“ ütles Rice. „Buesseler ja Dulaiova täpselt sellega tegelevadki.“

Dulaiova uurimus keskendus Vaikse ookeani keskosale, hõlmates Hawaii, Guami ja Midway saarte rannikute ümbrust, nagu ka sealsete piirkondade lähedast avamerd.

„Asjaolu, et Hawaii paikneb Jaapanile suhteliselt lähedal, teeb sellest olulise seirepunkti,“ ütles Dulaiova. „Me kogume ranniku- ja avamerevee-proove regulaarselt igal nädalal ja kuul.“

Guami ümbrusest kogutakse kaks korda nädalas samuti proove; lisaks saadakse veeproove Vaikse ookeani läänepiirkonnas seilavatelt alustelt,

Seejärel proove analüüsitakse, mõõtes seda, kui palju neis esineb tseesiumi taoliseid isotoope, mille signatuur võimaldab teadlastel tuvastada just Fukushimast ookeani sattunud radionukliide.

Lisaks kavatseb Dulaiova otsida ka muid lekkinud radionukliide nagu jood, strontsium ja mõned aktiniidid.

„Seda informatsiooni on vaja,“ ütles ta, „et kõik edasised pingutused hinnata jäätmelekete tõsidust, radionukliidide bioakumulatsiooni ookeani toitumisvõrgustikus ning vallandunud radioaktiivsete isotoopide levikumustreid ja mõju ookeaniprotsessidele rajaneksid kindlatel andmetel baastasemete kohta.“

Uurijad loodavad välja arendada parema globaalse arusaamise meres leiduvatest radionukliididest.

Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!